Atto primo
Scena prima
VÉZINET Posso entrar? C’è il padron? Io son Vézinet, zio de la sposa.
FELICE Entrate pur. Ancor non c’è. Vuole sedere?
VEZINET Monto gentile. E gl’invitati ancora non son giunti? Toh, prendi questo pacco. Adagio, fa attenzion! Non prenderlo pel nastro.
FELICE Ho capito! No sono mica sordo come voi!
VÉZINET Che cosa dici? È il mio dono di nozze, e costa molto.
FELICE Quattro soldi! Oh che piacere, poter parlare con quel signore come mi pare. Egli è più sordo d’una campana.
VÉZINET Molto educato il giovanotto, non c’è che dir.
Scena Seconda
FADINARD Distaccate il cavallo dall’attacco! Ah, questo è proprio un fatto assai bislacco… Ah, lo zio Vézinet! Voglio raccontargliene una bella!
VÉZINET Nipote mio, permetti ch’io ti abbracci!
FADINARD (fra sè) Già, quest’è una mania dei parenti della futura mia! Dunque, stammi a sentire…
VÉZINET La sposa dov’è?
FADINARD Mi segue da lontano con otto carrozze. Dunque, parto staman da Charantonneau…
VÉZINET Ho consegnato un piccolo regalo!
FADINARD Oh, tante grazie! Parto alle sette dal villaggio stamani e pianto in asso la compagnia salto in calesse, e via! E per veder s’è pronto il nido d’amore corro qui verso la città a gran velocità. Frusto il cavallo, frusto allegro, nell’ansia di arrivar, quasi mi par volar. In piena corsa batto un ramo, la frusta cade giù, non me la trovo più.
VÉZINET Oh, che fortuna!
FADINARD (Non penso mai ch’è sordo) Fermo il cavallo e scendo, poco lontan il mio frustin luccica sotto un biancospin. Per ripigliarlo strappo i calzon…
VÉZINET Io mi rallegro molto, molto…
FADINARD Grazie! Quanto mi volto non c’è più il calesse. Cerco nel bosco fino in fondo al viale, e cosa trovo mai? Il mio caval che biascica pieno d’ardor di paglia un pezzettin con nastri e rossi fior. Sto per avvicinarmi e, sento la voce di una donna dall’altro vial, che grida: “Oh, cielo! Il mio cappello!” Quel brandello di paglia era un cappello! Ad un ramoscello fresco, bello, stava appeso là, mentre quella, per il bosco in compagnia con un militar a braccetto va.
VÉZINET Ti hanno chiesto i confetti?
FADINARD Altro che confetti! Io sto per far le scuse alla signora, ma il suo bel militare sbuca allora m’insulta lo smargiasso e poi s’avventa. Per evitarlo, io mi rifugio sul calessin, il caval si spaventa prende la corsa e va… Ed eccomi qua!
VÉZINET La paglia è graziosa. Per trovare un cappello così fino, così bello ce ne vuol! Ne so qualche cosa. Al Municipio a che ora si va?
FADINARD Alle undici.
VÉZINET Allora tardi si pranzerà, mi convien prendere una cioccolata. Nipote addio.
FADINARD Vattene in pace, mio caro zio. Mania inveterata!
Scena Terza
FADINARD Tra un’ora sarò sposo, avrò una mogliettina tutta per me, sera e mattina. E il porcospino, suocero mio, più grazie a Dio son griderà: “Tutto a monte! Tutto a monte! Queste nozze non si fanno!” Egli è uno zotico ricco ortolano del circondario di Charantonneau. Ma nei suoi campi, per caso strano, un delicato fiore sbocciò. Come un piccol fior d’april, la mia sposa è gentil. Dell’ingenua sua beltà il mio cuor s’innamorò. Or dai campi alla città Forse un poco perduta sarà; ma le voglio tanto ben certo felice saremo insiem. Ecco il nido che ci aspetta, lindo e fresco come lei; la casetta fatta apposta per nascondere il mio amor. Ah, se fosse questo dì, via fuggito e la notte già qui! E noi soli, soli alfin, soli e felici sino al mattin. Eccoli qua, salgono le scale! È lei! È lei!
Scena Quarta
EMILIO Entri pure con coraggio!
ANAIDE Niente scandali signor per carità!
FADINARD (A parte) La signora del cappello e il militar!
EMILIO Non credeva di vederci.
FADINARD È un piacere, è un grande onore in verità!
(fra sè) È tra poco ho da sposar!
EMILIO Offra una sedia alla signora!
FADINARD Con piacer! (fra sè) Qui rimarranno almeno un’ora!
EMILIO Creda a me, lei non sa l’educazione.
FADINARD Lei m’offende!
EMILIO È con ragione. Ci ha piantati in messo al bosco, senza dir nemmeno: “Scusi, io me ne vo’!”
FADINARD Ma io avevo per la testa altri pensieri!
EMILIO Il cavallo corre bene, ma le tracce anch’io ben seguire so.
ANAIDE Emilio! Emilio, si fa tardi.
FADINARD Son d’accordo con la dama; qui si perde tempo invan.
EMILIO Ma la fretta a me che importa? Delle scuse noi vogliam.
FADINARD Son desolato, creda. Ma signorina, che ci posso far, se ai cavalli piacciono le paglie e i fior? Il mio cavallo dovrà scusarsi allor.
EMILIO Badi bene come parla!
FADINARD E poi mi dica se le pare bello ai ramoscelli appendere il cappello, e con dei militar sola per boschi andar? È una cosa piuttosto sospetta!
EMILIO Signore, per piacer, la smetta!
ANAIDE Deve sapere: questo è un mio parente, la sua carriera m’interessa molto, perciò volevo dargli un poco ascolto…
FADINARD A braccetto e senza cappel…
EMILIO Un accidente!
FADINARD Non mi rompa le poltrone!
EMILIO Io le scaravento dal balcone! Lei deve l’offesa riparare.
FADINARD Venti lire…
Può bastare?
EMILIO Lei è pazzo! Che si crede? Io l’ammazzo!
ANAIDE Calma, Emilio, ve ne prego!
EMILIO La signora non uscirà di qua se non avrà un cappello Eguale a quello là.
FADINARD Felice! Felice! Prendi questo campione, corri dalla modista che sta in piazza, compra un cappello uguale, ma che sia tale e quale. Guai se entro un quarto d’ora non sei qui col cappello per la signora.
ANAIDE Oh Dio! C’è qualcuno.
FADINARD Siamo fritti! C’è il suocero! Se trova qua una donna “va tutto a monte!”
ANAIDE Sorpresa in casa d’uno sconosciuto!
Come fare?
Ah!
FADINARD Signora, un minuto!
EMILIO Mandate via quegl’intrusi. Riprenderemo la conversazione.
Scena Quinta
NONANCOURT Tutto a monte! Genero mio, sei un cialtrone. Chi t’ha insegnato l’educazione? Villano…
ELENA Vi prego…
NONANCOURT Silenzio! Otto carrozze son giù al porton, lo sposo non c’è, chissà mai dov’è. Tu te ne infischi perchè noi siam di Charanton. Voi parigini ci disprezzate, dite che provinciali siam. Ma noi paesan sappiam l’educazione Più di tutti voi. Il matrimonio ancora non è fatto, a monte potrà andar…
FADINARD (fra sè) Il porcospino cresce e si sviluppa…
NONANCOURT Ma sopra i piedi miei che alcuno mi cammini io non permetterò. Ahi, le scarpe di vernice! Ahi, schifose, maledette! Mi pungon, mi son strette! E il fior d’arancio han portato per me…
FADINARD Il fior d’arancio? E perchè?
NONANCOURT Perchè, perchè? Esso è il fior dell’amor coniugal; io vo’ posar nel talamo nuzial. Ahi!
ELENA Papà, come sei buono.
NONANCOURT Ahi, maledette scarpe. Ahi, ahi, ahi, ahi. Proprio a nozze aver le scarpe strette di coppal! Ahi, che mal! Tutto il giorno zoppicando dovrò andar alle chiesa, all municipio, al ristorante a banchettar. Mi voglio mettere delle pantofole…
FADINARD Suocero mio, non c’è tempo da perdere.
NONANCOURT Delle pantofole, delle pantofole!
FADINARD
Qui si son uomini che metton ordine.
NONANCOURT In questa camera, vo’ in questa camera.
FADINARD Per carità, qui ci sono gli idraulici.
NONANCOURT Con queste scarpe divento un idrofobo.
FADINARD Abbiate pazienza, è questione di poco.
NONANCOURT Più non resisto, ci ho i piedi di fuoco. Non trovo sollievo, se almeno per un poco Le scarpe non levo. Lì fuori al balcone, lì fuori al balcon, vado le scarpe a levar.
Scena Sesta
FADINARD Elena! Ora che siamo soli. È la prima volta, non lo sai?
ELENA Si! Trema nell’estasi d’amor il cuor contento! Sfugge al labbro tacito un sospiro, non so dir s’è gioia quel ch’io sento, tant’è nuovo al cor quest’arcano gioir. Così è in terra il paradiso: palpitar d’un solo ardor con te. Ah, così vivere, così morir! Nell’incanto che ci unisce In un amor divin, vorrei che la vita trascorresse, che l’istante beato non avesse mai fin.
FADINARD E quei due che son di là!
Oh sì… È gioia, mio dolce tesor! Così è in terra il paradiso.
Scena Settima
NONANCOURT
Ma che bella situazione mentr’io sono sul balcone a soffrir…
FADINARD Ma è mia moglie…
NONANCOURT Non ancora!…
Senti i cavalli scalpitar, e gli invitati ancora ad aspettar…
FADINARD Scendete voi, ch’io vengo subito.
NONANCOURT
Ricorda che alle undici andiamo al municipio.
CORTEO DI NOZZE Tutta Parigi noi giriam. Lieti e felici siam. I cari sposi festeggiam, è un dì che si ricorderà. Noi li abbracciam con tutto il cuor, con tutto il cuor noi li abbracciam. Che bello andare per la città! Schiocchi la frusta, cocchiere avanti olà.
Scena Ottava
FADINARD Signora, venga fuori. Da casa mia ve ne dovete andar.
(Se sente bussare alla porta)
Oh Dio, chi è?
VOCE DI FELICE Sono io.
FADINARD Oh, meno male! Ebbene, ci sei stato?
FELICE Alla modista giù nella piazza tutto il negozio abbiamo guardato…
FADINARD E l’hai trovato?
FELICE No!
ANAIDE Ah! Come farò a ritornar senza cappello, il cappello con cui m’ha visto uscire mio marito!
FADINARD Un marito? C’è anche un marito?
ANAIDE Ahimè!
EMILIO Un geloso, un tipo assai brutal, se ritornerà senza cappel…
ANAIDE Se ritornerò senza cappel, quell’ombroso, sospettoso, cosa crederà? Sono perduta! Sono compromessa! Ah, poco manca ch’io adesso mora!
FADINARD Non qui signora, non qui signora!
NONANCOURT Mio genero, mio genero!
ANAIDE Come potrò tornar da quel brutale?
EMILIO Diteci, come può?
FADINARD È semplice. Scendete zitti, zitti le scale, montate in un coupé, zitti, zitti, girate i magazzini, son pieni di cappelli, trovatene uno uguale, poi ritornate a casa, zitti, zitti.
ANAIDE Io sono moribonda!
FADINARD (A Emilio) Ma lei, tenente, lei non è moribondo.
ANAIDE No, Emilio, non andare!
EMILIO Posso lasciare la signora in questo stato? Presto, presto vada lei, il campione è questo, non c’è tempo da sprecar. Noi qui fermi aspetterem anche un’ora, un giorno, un mese, un anno se ci vuol. Noi qui fermi aspetterem sinché la signora il suo cappello per tornare dal marito non avrà.
FADINARD Cari miei signor, vi devo dire un fatto, che oggi sposerò. Sono tutti fuor, moglie e parenti Con carrozze ad aspettar. Come posso fare Ad occuparmi d’un cappel?
ANAIDE Io la scongiuro!
EMILIO Lei deve andar!
FADINARD No!
ANAIDE Ah, crudele cuor in voi non c’è nemmeno un briciol di pietà.
FADINARD Devo sposar!
ANAIDE La vita e l’onor, ecco depongo qui per terra ai vostri pie’. Sordo siete voi ad una donna ai vostri pie’?
EMILIO E che me ne importa a me se dovete andare a nozze proprio in questo dì? Noi qui fermi aspetterem anche un’ora, un giorno, un mese, un anno se ci vuol!
FADINARD Ma come fo?
EMILIO, ANAIDE Presto, presto, vada lei! E badi ben che a casa sua senza cappel non tornerà! Oppure ci sarà un duello alla pistola!
NONANCOURT Mio genero! Mio genero!
Scena Nona
NONANCOURT Tutto a monte!
Il fior d’arancio vo’ di là posar…
FADINARD Non si può, ci sono gli imbianchini…
CORTEO DI NOZZE Tutta Parigi noi giriam! Lieti e felici siam! Tutta Parigi noi giriam! Noi v’abbracciam con tutto il cuor.
FADINARD In fretta, andiamo!
ANAIDE Il cappello!
EMILIO Un duello!
CORTEO DI NOZZE Avanti, olà!
ATTO SECONDO
Quadro Prima
Scena Prima
LE MODISTE Svelto vola, vola l’ago nascono i cappelli da l’ordito vago. Nelle nostre dita vola, vola l’ago senza mai sostar. Da mattina a sera lavoriamo, lavoriamo, spensierate, garrule, pettegole, ciarliere, spensierate e gaie! Svelto vola, vola l’ago tesse veli e trine per le parigine.
MODISTA Zitte pettegole, non chiacchierate, è mezzodì; guai se vi sento ciarlare laggiù. Presto finitela con questo chiasso, che fate là? Guai chi il lavoro finito non ha. Prendi il cappello, dammelo qua; prendi anche quello, mettilo la; e questo nastro vada al suo posto; guarda quel velo, sta per cader. Che confusione c’è in questo negozio! Queste ragazze mi fan disperare!
LE MODISTE Da mattina a sera lavoriamo, lavoriamo,
Scena Seconda
FADINARD Signora modista ho fretta. Non avete un cappello uguale a questo? Tutta Parigi ho girato, ma non l’ho trovato. M’aiuti lei…
LA MODISTA Subito, guardiamo subito. Oh! Una paglia di Firenze? Ma è proprio come quello che ho venduto l’altro giorno alla Baronessa…
FADINARD Baronessa? Quale Baronessa?
LA MODISTA Sì! Ora ricordo: la Baronessa di Champigny.
FADINARD A Passy! E con quel suocero alle calcagna dovrò arrivare fino a Passy? A Passy!
LE MODISTE Guarda che bel tipo, che lunatico cliente. Prima era impacciato,
poi diventa uno sfacciato. Che è venuto a fare? Dove deve andare?
Quadro Secondo
Scena Prima
ACHILLE DI ROSALBA O mia cara baronessa pel concerto noi veniam, ma qui vedo preparato un banchetto lucullian. Che vuol dir questo?
BARONESSA Curioso! Una cena ed un rinfresco col concerto v’offrirò. Di Parigi i più bei nomi Qui convegno si daran.Il celebre Minardi, io aspetto più tardi; questo gran violinista ci vuol fare onor. Ei vieni da Firenze, è l’idol di Parigi; sentite che mi scrisse staman, di sua man. (La Baronessa mostra al Visconte di Rosalba una lettera.)
ACHILLE DI ROSALBA È un tipo original…
BARONESSA (Leggendo) “Mia cara Baronessa, chiedete due pezzi, io ne suonerò quattro con gran piacer. M’offrite mille scudi, È troppo poco… Datemi un vostro fiore E poi, nulla più.” Un artista genial…
ACHILLE DI ROSALBA, BARONESSA Davvero eccezional…
ACHILLE DI ROSALBA Un vero original!
BARONESSA Ah! Sentitene una bella! Dalla Principessa Rambouillet, ch’è famosa pel suo picciol pie’, giovedì cantò chiedendo per cachet… indovinate che? Solo una scarpina di quel picciol pie’ Ah! Ah! Ah! Ah! Ah! Com’è originale questo signor.
(Si sente di fuori un rumore di carrozze.)
O cielo… i miei invitati son già qui!
CORTEO DI NOZZE Tutta Parigi noi giriam…
Scena Seconda
(Fadinard si affaccia timidamente alla Porta d’ingresso)
ACHILLE DI ROSALBA Il nome per favore?
FADINARD Sono venuto per la Baronessa.
ACHILLE DI ROSALBA (fra sè, con trasporto) Scommetto… è lei! (a Fadinard) Caro signor, l’aspettavam, (fra sè) ha proprio l’aria di un artista (a Fadinard) qui non si parla che di lei. La baronessa? Vado subito ad avvertirla.
Scena Terza
FADINARD Visconti, Baronesse… Come farò a chiedere un cappello di paglia a questa gente? E il caro suocero che ad ogni istante domanda “Dove siam? Dove andiam?” Al ristorante del Vitel poppante dove ci aspetta il banchetto nuziale. E tutti i parenti che vogliono impazienti il brindisi e il rinfresco dopo lo sposalizio. E in casa un energumeno che spacca tutti i mobili, minaccia di ammazzarmi! Questa Baronessa che non viene! E la mia sposina giù che m’aspetta. Chi l’avesse vista poco fa, con un’aria di colomba, pronunciare il dolce sì. Ecco la Baronessa. È lei!
Scena Quarta
BARONESSA Caro signore, lei mi deve scusare s’io l’ho fatta tanto aspettare.
FADINARD Son io ad importunare, io che son qui per… (Tossisce imbarazzato.)
BARONESSA Tossisce?
FADINARD Oh, non è nulla. Baronessa, confido nella sua gentilezza… Vorrei chiederle… (Per nascondere il suo imbarazzo, Fadinard ricomincia a tossire.)
BARONESSA Ma lei ha preso freddo. Ah! Le potessi dar di Firenze il caldo sol! Oh Italia, Italia mia, io penso a te con tanta nostalgia! I tuoi vasti orizzonti i mari, i monti, i fiumi e la città; Firenze, ah Firenze bella, col suo azzurro ciel.
FADINARD … e con i suoi cappel.
BARONESSA E la musica! La musica d’Italia, che fuoco, che ardor! È un dono del Signor! Non è vero? È il linguaggio del ciel…
FADINARD È il linguaggio del ciel! La musica. Mi permetta signora… Io son da lei per chiederle un dono… impareggiabile.
BARONESSA Pazza che sono! Ci tiene dunque tanto? Adulatore…
FADINARD Oh! Se ci tengo!
BARONESSA Ah, delizioso!
(Prende dal seno il fiore e lo porge a Fadinard) Ecco.
Scena Quinta
FADINARD Un garofano d’inverno? Che significa questo? Chi glielo ha chiesto?
INVITATI Quando la Baronessa c’invita a venire qua, noi, cari amici suoi, accettiam con felicità. Essa ci accoglie sempre con tanta cordialità che un balen di gioia pien trascorre il dì.
BARONESSA Di riveder tanti amici miei, lieta son io…
Fino a doman…
INVITATI Così farem.
BARONESSA V’ho promesso un concerto d’un insigne violinista, un grande artista, un nobil cuor che per un fior venuto è qua. Vi presento il signor Minardi, di Paganini l’impareggiabile rival.
FADINARD Che dite mai?
BARONESSA Ho sbagliato a dir “rivale”, dovevo dir l”eguale”.
INVITATI, BARONESSA Voi siete di Firenze il dolcissimo rosignol. La fama vostra le Alpi ha trascorso, è qui giunta a vol. Troppo modesto siete, signor. Questa è una virtù, che i musici dei nostri dì non usan più.
FADINARD Qui c’è un error, mi diletto un po’ con il violin… Sono amator Non professor. Quel grande artista che dite voi, io mai non fui.
INVITATI, BARONESSA Voi?! Troppo modesto siete, non potete negare.
FADINARD Ebbene sì, lo devo confessare: io sono colui che dite.
Se non dicevo d’essere Minardi mi cacciavano via senza riguardi.
Scena Sesta
ACHILLE DI ROSALBA
Ecco a voi lo Stradivario, che Tartini sol suonò.
BARONESSA Accomodatevi. Maestro, il concerto se volete or potete incominciar.
FADINARD No! No, Baronessa… prima devo dirvi una cosa…
In segreto!
BARONESSA Ah! Ah! Ah!
Parli!
FADINARD Sapete voi perchè? Per quale follia io son venuto qua? Oh, Baronessa, come siete bella! Da quando v’ho veduta la prima volta… Io v’amo in segreto e ora voglio, ora voglio da voi…
BARONESSA Signore, cosa dite? Dove? Oh Dio, che cosa? Lei mi spaventa…
FADINARD Io voglio quel cappello dolcissimo pegno d’amor, perchè soltanto quello potrà salvarmi ancor. Fu sotto l’ala sua che voi m’appariste un mattin. Io vidi in quell’istante Segnato il mio destin. Datemi quel cappello! De subito non l’avrò ah, io non so che farò, che farò!
BARONESSA Ah, ah, ah, ah! La voglio accontentare. Un cappello… che idea originale!
Scena Settima
FADINARD Tra cinque minuti me la svigno col cappello, e torno dal suocero che aspetta ed è impaziente, e morde il freno, gli vien la bile, nella carrozza giù nel cortile.
NONANCOURT Tutto a monte!
FADINARD Il suocero!
NONANCOURT Mio genero cialtrone, lasciar tua moglie sola al banchetto di nozze!
FADINARD E gli altri? Dove sono?
CORTEO DI NOZZE Tutta Parigi noi giriam, lieti e felici siam. I cari sposi festeggiam. È un dì che si ricorderà.
FADINARD O ciel! Da dove son venuti?
NONANCOURT Siamo entrati dal cortile, poi attraverso le cucine siam saliti fino qua. Sia benedettoIl Vitel poppante, è un ristorante da rispettar.
CORTEO DI NOZZE Evviva, evviva, noi brindiam.
NONANCOURT Hanno mangiato a più non posso, sono un po’ brilli, io sono anch’io.
CORTEO DI NOZZE
Il caro sposo noi vogliam: deve brindare insieme a noi!
FADINARD Zitti, smettetela! (Poi torna verso Nonancourt e cerca di trascinare anche lui verso la sala da pranzo.) E voi, andate dentro, fate presto!
NONANCOURT Ahi! Non posso stare in piedi. Ahi! Mi fa di nuovo male, ahi! Ahi!
Scena Ottava
BARONESSA Caro signor, ecco per voi! Tutto per voi! Siete contento?
FADINARD Tanto!
(Intanto la Baronessa ha veduto Nonancourt.)
BARONESSA Questo signor?
FADINARD Ma quest’è il mio accompagnator.
BARONESSA Molto piacer. Ora il concerto può incominciar, i miei invitati vado a chiamar.
NONANCOURT (A parte) Che bell’ostessa al Vitel poppante. È un ristorante da rispettar.
Scena Nona
(Fadinard, fremente di impazienza, apre la scatola. Ne tira fuori un cappello nero guarnito di piume)
FADINARD Baronessa, ma questo è nero! Io voglio l’altro!
BARONESSA Ma cosa dite? Mi fate male.
INVITATI DELLA BARONESSA Cos’è questo baccano? È un tipo alquanto strano. Ma sembra un esaltato! È proprio un forsennato!
FADINARD Voglio il cappello di paglia di Firenze! Coi nastri e coi papaveri! E dov’è?
BARONESSA Ma io non l’ho più! L’ho dato l’altro giorno… A Madame Beaupertuis. La mia figlioccia.
INVITATI DELLA BARONESSA È diventato matto! È diventato matto! È in un momento d’estro! Ma quest’è un’aggressione! Forse è l’ispirazione! È un pazzo! È un pazzo! È un pazzo! È un genio!
FADINARD E dove sta?
BARONESSA In rue Vivienne.
FADINARD Ci vado subito.
BARONESSA E il mio concerto?
FADINARD Non posso aspettare.
INVITATI DELLA BARONESSA No, no, deve restare, deve suonare…
CORTEO DI NOZZE Tutta Parigi noi giriam, è un giorno di felicità. Ai cari sposi noi brindiam…
INVITATI DELLA BARONESSA Chi sono? Che fanno qui?
BARONESSA Ma quest’è un’invasione
CORTEO DI NOZZE Che meraviglia, che splendor, quest'è una festa da signor!
BARONESSA
Han mangiato la mia cena!
ELENA Ah! Caro sposo, al nostro amor bevi, bevi anche tu. Sempre sii felice come ora in questo dì.
BARONESSA Maestro, io son confusa, non so come scusarmi.
NONANCOURT Sono un po’ brilli, io sono anch’io.
INVITATI DELLA BARONESSA Ma quest’è un’invasione di zotici cafoni. Da dove son venuti? Chi sono? Chi è?
Scena Decima
(Dall’ingresso entra Minardi, quasi correndo e suonando il violino)
BARONESSA, INVITATI, ACHILLE DI ROSALBA
Minardi!
MINARDI Io son Minardi. Spero che non sia tardi.
ELENA
Caro sposo, al nostro amor bevi, bevi anche tu!
CORTEO DI NOZZE La musica! Si balla!
NONANCOURT Che bell’ostessa al Vitel poppante, è un ristorante da rispettar!
BARONESSA Mi sento male!
ACHILLE DI ROSALBA Cugina mia! Cugina mia!
FADINARD Si salvi chi può, fuggite come me!
INVITATI DELLA BARONESSA La polizia! La polizia!
INVITATI ALLE NOZZE Andiamo via!
ATTO TERZO
(Una stanza in casa di Beaupertuis. Una porta
D’ingresso. Una porta che comunica con la
Camera da letto. Altra porta che immette nel Resto
dell’appartamento. In primo piano, sul davanti della
scena un paravento aperto)
Scena Prima
BEAUPERTUIS È una cosa incredibile. Stamattina mia moglie dice uscendo: “Vado a comprar dei guanti, mio caro Beaupertuis”. Son le nove passate, e ancora non è qui! A forza di pensar “dove è mia moglie?” qui alla testa m’han preso certe doglie! Speriam che questo pediluvio Me la faccia passare. Anche la cameriera è andata in cerca, ahimè, e ancor non torna a dir dov’è. Forse sarà dalla cugina Amalia? Anche domenica andò da lei E a casa non ritornò ch’era già buio, tutto il giorno passò dalla cugina. Dalla cugina!… Un sospetto repente si desta in me, mi tormenta, mi tien, mi tortura; è un’idea che così di soppiatto entrò, ma nel cuor oramai s’annidò. Tutto il dì per trovar la cugina, tutto il dì fuor di casa così… uscir sola di prima mattina, col cappello più bello che ha! Il cappello di paglia, per la cugina Amalia… Quella donna m’inganna, ha mentito con me. C’è qualcuno nell’ombra; oh sapessi chi è. Che abbia forse un amante? Dubbio atroce per me. Io ci perdo la pace, io ci perdo l’onor… Son tradito! Son tradito! Sento il sangue salirmi al cervello! Impazzisco! Donna infame! Con la vita, con la vita pagherai! Io t’uccido! Oh cielo! Sto male! Son finito! Son finito! Un sospetto repente si desta in me, mi tormenta, mi tien, mi tortura! Ah il marito, il marito! Ingrato mestiere, tacere e patire, patire e tacer…
Scena Seconda
(Si sente suonare il campanello)
BEAUPERTUIS Eccola finalmente! Entra, avanti! Son qui coi piedi dentro l’acqua. Non hai che da girare la maniglia, cara… avanti.
FADINARD
Il signor Beaupertuis, per piacere?
BEAUPERTUIS Chi è? Un estraneo? Non ci sono!
FADINARD Benissimo! È lei…
BEAUPERTUIS Vada presto via di qua!
FADINARD Grazie tante… quante scale
Per venire su da lei.
BEAUPERTUIS Vada via.
FADINARD Faccia pure, dal suo bagno Non la voglio disturbar.
BEAUPERTUIS Non ricevo! Ho mal di testa.
FADINARD Un po’ d’acqua, calda, calda…
BEAUPERTUIS Lei mi brucia. Lasci stare! Ma cosa vuol?
FADINARD Vorrei dire due parole alla signora!
BEAUPERTUIS La conosce?
FADINARD Niente affatto! Ma so bene che ha un oggetto Che mi occorre immantinente. Lo voglio.
BEAUPERTUIS Come?
FADINARD Lo voglio, lo voglio, lo voglio. Sente questa parola? Lo voglio, lo voglio. Glie la ripeto ancora: lo voglio, lo voglio! Quel’ esecrato oggetto, lo voglio, lo voglio; Se ancora non l’ho detto, lo voglio, e l’avrò. Venderlo vuole? Lo comprerò. Tutto in contanti lo pagherò. Me lo rifiuta? Lo ruberò. Lei mi ha capito bene? Mi dica, signore? Qui non c’è via di scampo: ne va del mio onore. Sia l’ultima parola: lo voglio, lo voglio. Ah… se non lo troverò Qualche pazzia commetterò! Dov’è dunque la signora?
BEAUPERTUIS Non è in casa. Quest’è un ladro in libertà.
FADINARD A quest’ora? Se per caso è andata a letto chiudo gli occhi. La sua stanza per favore.
BEAUPERTUIS Lei è pazzo da legare.
FADINARD Sì, sono pazzo.
Qualche pazzia commetterò!
Scena Terza
NONANCOURT Chi mai ha avuto un genero più villanzon? Sale sopra a casa sua, e ci lascia giù al porton.
Sono ancor brillo? O mentre eravam via hanno cambiato la tappezzeria?
VÉZINET (Vedendo l’alcova) Oh, gioia! Là c’è un letto, vado a riposare.
NONANCOURT Oh! Finalmente qui in casa di mio genero le scarpe cambierò.
BEAUPERTUIS Accidenti alle bretelle! Maledette!
NONANCOURT Se non sbaglio è là dietro che si spoglia. Toh! Le sue scarpe.
(Si sfila le scarpe e mette quelle di Beaupertuis.) È grandi, meno male!
BEAUPERTUIS Dove sono le mie scarpe?
NONANCOURT Oh! Sto meglio. Eccole qua. (Passa le sue scarpe al poste di quelle di Beaupertuis. Beaupertuis scosta un poco il paravento e prende le scarpe.) Or mi sento un altro, ho quasi voglia di ballar; che felicità, questo mi dà.
BEAUPERTUIS Diavolo! Sono Strette!
NONANCOURT La mia cara figlia E gli invitati vo a chiamar, tutti a celebrar accanto al talamo nuzial il rito coniugal.
BEAUPERTUIS Mi son cresciuti i piedi.
(Si sente dalla camera da letto il rumore di un mobile che cade.) Maledetto!
Scena Quarta
BEAUPERTUIS
Che cosa fa di là?
FADINARD
Il guardaroba… dov’è?
BEAUPERTUIS O cielo!
Ma è proprio pazzo.
Ahi, ahi! Mi fanno male le scarpe!
Scena Quinta
LE DONNE DEL CORTEO Signora orsù, dovete entrar, per gli sposini il nido pronto è già. Cupido là. Sopra il guancial Sorride e appresta già d’amor lo stral. Nasconderà il vostro amor La notte con la sua complicità. Entrate pur, senza timor, là non v’aspetta che felicità.
ELENA No, non voglio, no, non oso. Tremo tutta, tremo tutta, me ne vado via di qua.
NONANCOURT Entra pur senza timor.
È là dietro, è ancora là.
Ti capisco, ti capisco. Ma figlioli, a questo punto il discorso devo far.
Genero mio, rimetti la vestaglia E viene accanto a me.
ELENA Oh papà, io ci ho paura, non lo voglio ancor veder.
NONANCOURT
Nel paravento allor puoi rimaner.
Con gioia ed emozion, in questo dì La mia benedizion, vi dò di cuor. Sarete il mio baston, la mia consolazion. La mia figliola a te, così io dò.
LE DONNE DEL CORTEO La commozion ci prende già.
ELENA Papà non mi lasciar, papà non mi lasciar. Torniam, torniam laggiù, dov’io accanto a te felice un giorno fui. Papà, mi trema tanto il cuor ed ho timor. Mi trema il cuor, mi manca il pie’, ho un batticuore che non so cos’è.
NONANCOURT Ragiona, o mio tesor.
LE DONNE Entrate pur, senza timor, là c’è l’amor. Che sciocchina, che timor, il tuo amore aspetta là. È sol l’amore che ti chiama a sè.
ELENA Mi trema il cuor! Vo’ tornare a casa mia, vo’ tornar dal mio papà.
Scena Sesta
FADINARD Mio suocero!
NONANCOURT E lo sposo che fa?
In questo momento, in tale situazione ancora in questa condizione?
Su, spogliati!
FADINARD Spogliarmi?
E ancora in preda al vino.
E intanto quel cappello non si trova.
Scena Settima
(Entra Beaupertuis e si lancia verso Fadinard afferrandolo)
BEAUPERTUIS Eccolo. L’ho trovato finalmente!
(Fadinard si libera ma Beaupertuis estrae una pistola e la punta)
Fermo, in alto le mani.
(Fadinard si lancia in avanti. Breve colluttazione. Fadinard strappa la pistola a Beaupertuis e la butta lontano.)
FADINARD Si sieda là.
BEAUPERTUIS Ma insomma, lei, che vuole?
FADINARD
È una tragedia, lei non sa… Un cappello di paglia divorato dal mio cavallo… Al bosco di Vincennes… Mentre la signora passeggiava con suo amante… Un militar che m’ha sfidato a duello.
BEAUPERTUIS E a me che me ne importa?
FADINARD … si sono chiusi dentro casa mia, e non mi riesce
metterli alla porta.
BEAUPERTUIS E perchè questa bella vedovella Non se torna a casa?
FADINARD Vedovella? C’è un marito! Un geloso, un tipo assai brutal, in allarme sempre a sospettar; anche solo per un dubbio ucciderla potrà.
BEAUPERTUIS Lo capisco bene.
FADINARD Ma però gli faremo uno scherzo insiem…
BEAUPERTUIS Come faccio a prestarmi a un tal gioco?
FADINARD … se troviam da portarle un cappel. Guardi qui, c’è un campione di paglia.
BEAUPERTUIS Santo cielo! È il cappello che ha messo stamani per uscir!…
FADINARD E grazioso nevver?
BEAUPERTUIS Mia moglie è quella donna Che sta là con l’amante. Andiamo a casa sua! Subito!
CORO DONNE Che sciocchina, che timore Il tuo amor aspetta là…
ELENA Ah! Ah!
BEAUPERTUIS
Silenzio! Sento rumore in camera di mia moglie. È ritornata.
(Beaupertuis corre dentro de la camera. Si sente un urlo di Elena.)
FADINARD La mogie è ritornata, quel mostro l’ha ammazzata.
Scena Ottava
DONNE Aiuto, aiuto!
FADINARD Elena, che fai?
ELENA Papà, papà!
BEAUPERTUIS Chi è tutta questa gente? In stanza di mia moglie… È un’invasione!
NONANCOURT Ma voi chi siete?
DONNE DEL CORTEO Che facciamo? Dove siamo?
BEAUPERTUIS Ancora gente? Si può saper che diavolo voi facevate dentro a casa mia?
FADINARD Tutta la banda! Che bella festa!
TUTTI Io casco dalle nuvole, io casco, casco giù.
NONANCOURT A casa sua? E non a casa tua?
ELENA, LE DONNE O ciel!
FADINARD Basta.
NONANCOURT Tutto a monte!
FADINARD E lei scusi, signori, questo piccolo errore.
Ce ne andiamo subito.
BEAUPERTUIS
Vengo con voi; mia moglie è a casa sua!
FADINARD La donna… a casa mia, non è una donna… è una negra.
BEAUPERTUIS Signore, basta chiacchiere, io voglio il suo indirizzo.
FADINARD In casa più non ho…
NONANCOURT Che dici, contafrottole? Allora io lo dirò.
LE DONNE Lo zio!
VÉZINET Io casco dalle nuvole, io casco, casco giù.
BEAUPERTUIS L’indirizzo!
NONANCOURT Piazza Troudebi…
FADINARD Tacete!
ELENA, LE DONNE Io casco dalle nuvole!
NONANCOURT Piazza Troudebi numero sette.
TUTTI Andiam!
BEAUPERTUIS Io l’uccido!
FADINARD È una negra!
TUTTI Presto andiamo via di qua.
Io casco, io casco, io casco giù.
Scena unica
CORTEO DI NOZZE Tutta Parigi noi giriam, stanchi, sfiniti, morti siam. I cari sposi festeggiam, è questo un dì che si ricorderà. Ma dove andiam, si può sapere? Che bella festa, che piacere. Ma quando finirà?
(tutti si fermano e guardano in alto) Una goccia… un’altra goccia… la pioggia!
NONANCOURT Figlioli, qui tra poco pioverà a catinelle, apriamo i nostri ombrelli.
CORTEO DI NOZZE Tutta Parigi noi giriam…
INTERMEZZO ATTO QUARTA
Scena Prima
LE GUARDIE Ecco son le ventitrè, or la guardia cambierà; capo posto ferma qua, questo posto tocca a te!
UNA GUARDIA Son malato, raffreddato, cinque notti ho fatto già.
LE GUARDIE Taci e fai la guardia là.
IL CAPORALE Armi in spalla, Avanti, march. Ronda va, hop-duè. Fianco destr’, avant march!
ATTO QUARTA
LE GUARDIE Dorme già la città Ma il soldà veglia e va. Attenzion o ladron La pattuglia all’erta sta.
UNA GUARDIA Qui mi busco una bronchite fra correnti e umidità. Sento l’ossa indolenzite e fra poco pioverà.
Scena Seconda
LA GUARDIA S’avvicina il temporale.
Che notte!
Scena Terza
CORTEO DI NOZZE Ah giornata tremenda, infernale, ci voleva pure il temporale! Da due ore giriamo sperduti, avviliti e bagnati. Non ne possiamo più. In quale luogo siamo giunti mai?
NONANCOURT Che nozze, che nozze!
ELENA Papà, e mio marito?
NONANCOURT Chissà dov’è sparito…
CORTEO DI NOZZE Chissà dov’è sparito…
NONANCOURT Il diavolo lo sa… Quel porco di mio genero! Sarà questa piazza Troudebi? Ehi, sentinella, potete dirmi…?
SENTINELLA Passate largo!
NONANCOURT (Rivolto al corteo) È in servizio; non può rispondere.
CORTEO DI NOZZE Chi ci vorrà dunque dir, Piazza Troudebi dov’è?
(Un inquilino affacciandosi butta dalla finestra un secchi d’acqua che bagna alcuni del corteo.)
NONANCOURT Villani! Scostumati!
Scena Quarta
NONANCOURT (Chiamando Felice) Psst! Ohi tu, briccone!
FELICE Signore, avete visto il mio padrone?
NONANCOURT Al diavolo quel genero canaglia. Apri la porta, entriamo in casa sua.
FELICE Non si può, me l’ha proibito: c’è di sopra la signora…
CORTEO DI NOZZE, NONANCOURT Una signora?
FELICE È da noi senza cappello da stamani di buon’ora…
NONANCOURT Basta! Un’amante… in questo giorno… Che profana il focolare… E noi con la sua sposa, da quindici ore in giro per tutta la città! Turpitudine! Amici, torniamo a Charanton.
CORTEO DI NOZZE Torniamo a Charanton.
NONANCOURT (a Felice) E tu, corri di sopra a casa sua e porta qui correndo, regali di nozze, se non vuoi che ti pigliamo a botte!
CORTEO DI NOZZE A botte, a botte!
Scena Quinta
ELENA Papà, gli voglio bene, lasciarlo non potrò. Malgrado le mie pene Io qui lo aspetterò. Anch’egli m’ama già… E certo tornerà… Ah vien, ah vien, ah vien, mio caro ben.
NONANCOURT Povera figlia mia, non ci pensare più. Ed io che t’ho sposata A un Barbablù!
Scena Sesta
FADINARD Ah la milza! La milza!
ELENA Fadinard!
NONANCOURT Mio genero: tutto a monte!
FADINARD Silenzio!… Non è lui. Ha perduto le mie tracce. Presto, presto se no qua Una strage ci sarà.
ELENA, NONANCOURT Una strage? Cosa dice?
FADINARD Il marito ha il mio indirizzo e m’insegue e mi vien dietro, vuol uccidere la moglie. Qui bisogna sull’istante far scappare la signora…
NONANCOURT La signora! Ah, tu confessi, Sardanapalo!
ELENA Cosa succede?
Scena Settima
FELICE Ecco i regali.
FADINARD Che vuò dir questo?
NONANCOURT Amici, presto. Prendiamo armi e bagagli, portiamo tutto quanto laggiù a Charantonneau.
FADINARD Ah, ma mia moglie no! Elena, io tutto spiegherò.
ELENA Ti credo, amore mio, ma non ne posso più.
FADINARD (A Nonancourt) Non toccate il suo corredo!
(Fadinard cerca di strappare una grossa cappelliera dalle mani di Nonancourt. Il coperchio rimane in mano a Fadinard. Vézinet accorre a prende il cappello dalla Cappelliera.)
VEZINET Pian, pian, abbiate un poco di riguardo, quest’è un cappel di paglia di Firenze.
FADINARD Di Firenze?
VÉZINET È il mio regalo di nozze… L’ho ordinato dall’Italia… Costa cinquecento lire…
FADINARD Dall’Italia? È mai possibil? Ed io che da stamani…! (Prende il cappello da Vézinet e lo confronta col campione.) Ma si, è tale quale… Di paglia… di paglia… Viva l’Italia.
CORTEO DI NOZZE È matto da legar…
FADINARD Evviva l’Italia, evviva lo zio, evviva mio suocero, evviva mia moglie. Non so più cosa fare, ho voglio di gridare, evviva l’Italia, lo zio, mia moglie, il suocero e il cappello. tutti v’abbraccio!
(Mentre Fadinard, pazzo di gioia, abbraccia tutti, Nonancourt tira fuori il cappello dalla cappelliera la richiude col coperchio.)
NONANCOURT Un cappello da cinquecento lire!
Farabutto, non l’avrai!
FADINARD (Che non ha visto nulla, prende la cappelliera per il cordone e la infila al braccio.) Un momento! Glielo metto bene in testa, poi la caccio sulla via; rientreremo a casa mia.
Scena Ottava
NONANCOURT È pazzo da legare, annullo il matrimonio. Partiamo, partiamo,
portiamoci via tutto.
GUARDIE Dorme già la città, ma il soldà veglia e va. (Le guardie entrano in scena e si incontrano col corteo di nozze.)
Alto là! Chi va là? Con quei pacchi che si fa? Alto là!
NONANCOURT Sgomberiamo di nascosto.
IL CAPORALE Documenti, miei signor.
NONANCOURT Siamo onesti cittadini.
IL CAPORALE Fuori lesti i documenti.
VÉZINET, NONANCOURT Siamo onesti! Ascoltate le ragion.
IL CAPORALE Le direte là in prigion.
CORTEO DI NOZZE In prigion? Ma perché? Non vogliam! Protestiam! In prigion, non andiam.
GUARDIE Zitti là senza fiatar!
In prigion!
LA GUARDIA La pattuglia già passò, un quartino vado a ber;
poi di corsa tornerò.
Scena Nona
FADINARD
Presto, presto mia signora; C’è il cappello, è dentro qua. Se lo metta e scappi via; suo marito arriva già.
(Aprono frettolosamente la cappelliera.)
ANAIDE, FADINARD, EMILIO Ah, vuota! Vuota! Vuota!
FADINARD E mio suocero dov’è? Dov’è mia moglie? Dove sono tutti quanti?
LA GUARDIA In prigione li han portati.
FADINARD In prigione? Gli invitati? Col cappello?
ANAIDE Son perduta!
EMILIO Io ci vado! Ci vado io! Conosco il maresciallo.
Scena Decima
BEAUPERTUIS Fermati, cocchiere!
ANAIDE Mio marito! Torno di sopra a casa vostra.
FADINARD No! No! È proprio là che va a frugare. Venga qui.
(Fa indossare ad Anaide il cappotto e il chepì della guardia, poi la spinge nella garitta e le mette in mano il fucile.) Faccia la guardia.
BEAUPERTUIS Ah! V’ho trovato signore!
FADINARD Buona sera.
BEAUPERTUIS M’apra il portone.
FADINARD Terzo piano, seconda porta.
BEAUPERTUIS Mi sento i piedi gonfi!
ANAIDE Son morta di paura! Dove nascondermi? Dove scappare?
(Si apre una finestra del posto di guardia e si affaccia Emilio.)
EMILIO Ehi, ehi, ecco il cappello.
FADINARD Siamo salvi! Il marito è su in casa… Butti!… Butti!…
(Emilio lancia il cappello, che rimane impigliato alla corda, vicino al lampione.)
ANAIDE, FADINARD
Ah! Corpo di mille bombe!
BEAUPERTUIS Dov’è andata?
ANAIDE Oh Dio!
FADINARD (Spingendo Anaide nella garitta.) Torni dentro.
ANAIDE Il cappello… ora lo vede!
(Fadinard corre incontro a Beaupertuis e lo ripara con l’ombrello per impedirgli di vedere il cappello che sta appeso sulla sua testa.)
FADINARD Stia attento! Stia attento che si bagna!
EMILIO (A Fadinard, sottovoce) Tenga a bada il marito!
BEAUPERTUIS Cosa fa? L’acquazzone è finito.
FADINARD
Non si sa…
BEAUPERTUIS Voglio qui saper la verità: dove fuggi?
FADINARD Non lo so, non lo so! Si ripari ben.
BEAUPERTUIS Cosa fa con quest’ombrello?
FADINARD Si ripari.
ANAIDE Il mio cappello
BEAUPERTUIS Lo chiedo a quella guardia là.
FADINARD Per carità! La sentinella non risponderà.
BEAUPERTUIS Mi lasci andare.
FADINARD La voglio riparare.
LA GUARDIA (Stupito, vede Anaide nella garitta.) Un’altra sentinella al posto mio? Cosa succede là?
BEAUPERTUIS Dove? (Beaupertuis scosta l’ombrello e alza la testa. Allora Fadinard gli tira giù il cappello fino a coprirgli il viso.)
FADINARD Niente!
BEAUPERTUIS Aiuto!
(La corda è tagliata e il lampione cade. La scena rimane quasi nell’oscurità.)
LA GUARDIA All’armi, all’armi!
Scena Undicesima
(Durante il coro Fadinard sgancia il Cappello e lo porge ad Anaide, che se lo mette in testa)
ABITANTI, GUARDIA Qual rombazzo infernale. Quest’è un pazzo baccanale! È indecente, è un eccesso! Quest’è gente da processo!
(Beaupertuis è riuscito finalmente a togliersi il cappello dal viso. Anaide, col cappello di paglia in testa, viene avanti verso il marito, le braccia incrociate, con dignità.)
ANAIDE Finalmente ti trovo, marito.
BEAUPERTUIS È mia moglie!
ANAIDE Ah, così con me ti comporti? Per le strade a quest’ora girar? Mentre io aspetto da mia cugina Amalia…
FADINARD Proprio quello…
BEAUPERTUIS Ha il cappello! Da tua cugina Amalia…
FADINARD È di paglia!
BEAUPERTUIS Uscita all’alba per dei guanti di Svezia… Quattordici ore per una tale inezia… Casa e marito lasciare, ti pare bello?
FADINARD, CORO Ha il cappello!
Scena Dodicesima
NONANCOURT Tutto a posto! Tutto ho saputo dal tuo lacchè; o genero mio sono fiero di te. Sei stato un bel cavalier, galante e nobile inver. Ma un altro gesto tu devi fare: dalla prigione tirarci fuor.
FADINARD (Rivolgendosi al caporale) Signor, sono indiscreto Se chiedo i miei invitati?
IL CAPORALE Ma le pare?
(Gridando) Gl’invitati in libertà!
CORTEO DI NOZZE Ah finalmente fuori siam dall’esecrabile prigion. Il caro sposo ringraziam, noi l’abbracciam con tutto il cuor.
LE GUARDIE O miei signor venite fuor, vuoi siete già in libertà.
NONANCOURT Genero mio t’abbraccio.
FADINARD Elena!
ELENA Fadinard!
VÉZINET (Riconoscendo il cappello in testa ad Anaide) O ciel! Ma questa signora…
FADINARD Stia zitto! Vada alla malora.
BEAUPERTUIS Lasciatelo parlare. (A Vézinet) Come diceva?
VÉZINET Ha il cappello!
BEAUPERTUIS Sì, avete ben ragion: ho torto. Ha il cappello.
TUTTI Ha il cappello, ha il cappello!
FADINARD, ELENA Finita è l’avventura, andiamo a letto a riposar, la notte dolce e pura al nostro amor sorriderà. Lasciamo che gli amici venga il sonno a ristorar; il nuovo dì felici svegli ancor ci troverà.
CORO Andate!
NONANCOURT Va, figlia, va, l’amor ti consolerà, e noi ritorniamo a Charanton.
ELENA, FADINARD, ANAIDE, BEAUPERTUIS Andiamo!
BEAUPERTUIS Tu che sei la mia croce e il mio bene Vien con me, torna al tuo focolar.
CORO Finita è l’avventura andate a letto a riposar, la notte dolce e pura al vostro amor sorriderà.
CORO Andiamo a riposar!
ELENA, FADINARD Ah!
|
Esimene vaatus
Saal Fadinard'i majas. Tagaplaanil kahe poolega peauks treppide suunas. Külgedel esiplaanil kaks ust. Üks uks avaneb noorpaari tuppa. Aken avaneb väljaku suunas.
I stseen
(Felice seab korda saali. Tagapoolsest uksest siseneb Vézinet kübarakarbiga).
Vézinet: Kas tohib tulla? Kas härra on kodus? Olen Vézinet, pruudi onu.
Felice: Astuge sisse. Härrat veel pole. Võtke istet.
Vézinet: Tänan. Kas külalisi veel pole? Võta see pakk! Ettevaatust, mitte lindist.
Felice: Arusaadav. (Läheb vasakule toa suunas). Ma pole kurt nagu teie.
Vézinet: Mida sa ütlesid? See on mu kallis pulmakink.
Felice: Neli soldot! Tore on rääkida nii kurdi tegelasega! (Lahkub kummardades)
Vézinet: Viisakas noorhärra, pole midagi öelda!
II stseen
(Fadinard siseneb tagumisest uksest, räägib kellegagi, paneb pakid ära, võtab kindad käest, mantli seljast)
Fadinard: Rakendage hobune lahti. On alles lugu! Onu Vézinet, räägin teile ühe uskumatu loo!
Vézinet: Luba, et kallistan sind!
Fadinard: (Imelik maania mu tulevastel sugulastel!) (Kallistavad) Nõndaks, kuula mind...
Vézinet: Kus on pruut?
Fadinard: Tuleb järele kaheksa tõllaga. Niisiis, täna hommikul lähen kodust välja...
Vézinet: Ma andsin üle väikese pulmakingi!
Fadinard: Oh, suur tänu!
Niisiis, kell seitse lahkun, jätan seltskonna sinnapaika, hüppan kalessi!
Tahan näha, kas on valmis me armupesa linnas. Annan piitsa, kiirustan...
Täiel kiirusel põrkan vastu puuoksa, piits kukub, ma ei saa teda kätte.
Vézinet: Milline vedamine!
Fadinard: (Ei usu, et ta on kurt!). Peatan hobuse, näen eemal piitsa sätendamas. Pingutusest rebestan püksid.
Vézinet: Mul on väga hea meel!
Fadinard: Tänan!
Kui pöördun ümber, on kaless kadunud.
Otsin, kõnnin, raja lõpus näen hobust, kes närib mingit lintide ja roosidega eset.
Lähenedes kuulen naise karjatust: Mu kübar!.
See õlgedest asi oligi kübar! Rippus ühe oksa küljes, aga üks daam ise jalutas käsikäes ühe sõjamehega.
Vézinet: Kas sinult konfette küsiti?
Fadinard: Hoopis midagi muud! Mina vabandan proua ees, tema uljas rüütel sõjamees solvab ja ründab mind. Mina põgenen kalessi, hobu ehmub, hakkab kihutama...Ja siin nüüd olen!
(Näitab onule kübara tükikest, Vézinet vaatab tähelepanelikult)
Vézinet: Kena kübar! Sellise jaoks on vaja suurt raha! Sellest tean ma mõndagi! Millal läheme raekotta?
Fadinard: (näitab sõrmedega karjudes) Kell üksteist.
Vézinet: Hiljavõitu saab lõunat, võtaks õige ühe kakao! Hüvasti! (Musitab Fadinard'i)
Fadinard: Mine rahus ja meeles, onu! (Jälle see maania!)
III stseen
Fadinard: Tunni aja pärast olen abikaasa, kellel naisuke, päris enda oma, päeval ja ööl. Siis mu äiapapa ei saa enam kurta, et kõik läheb luhta!
Äi on üks veider jõukas maamees, harib põlde. Ja imekombel on seal tärganud õrn kevadlilleke, minu tulevane abikaasa. Tema kaunidus mu südame lummas. Linna asudes on ta ehk pead kaotamas, aga ma armastan teda niiväga, et õnn on meie õuel!
(avab ukse, vaatab pulmakambrisse).
Siin on me armupesa, värske ja soe. Ja see majake kaitseb me armutuld. Ah, kui see päev oleks juba möödas ja öö käes! Ja meie lõpuks üksi hommikuni!
(kuulatab) Seal nad tulevad trepist üles. Ja Temake ka seal!
IV stseen
(Uksest siseneb üks kübarata proua koos ohvitseriga)
Emilio: Astuge sisse julgesti!
Anaide: Ei mingit skandaali!
Fadinard: (kõrvale) Kübaraga proua oma sõjamehega!
Emilio: Ei uskunudki teid nägevat!
Fadinard: Suur rõõm!
(Aga kohe-kohe pean abielluma!)
Emilio: Pakkuge prouale istet!
Fadinard: Heameelega! (Siia nad nüüd jäävad vähemalt tunnikeseks!)
Emilio: Ta ei tunne viisakust!
Fadinard: Te solvate mind!
Emilio: Õigusega!
Jätsite meid metsa vabanduseta, et lahkute!
Fadinard: Mul olid peas teised mõtted!
Emilio: Hobu on väle, aga jälgi ajada ma oskan!
Anaide: Emilio, jääme hiljaks!
Fadinard: Nõus daamiga, siin kaotame aega asjatult!
Emilio: Mind ei koti hilinemine, nõuame vabandamist!
Fadinard: Uskuge, mul on kahju, aga mis parata, kui hobusele meeldivad õled ja lilled. Mu hobu peab vabandama!
Emilio: Küll aga räägib!
Fadinard: Aga öelge siis mulle, kas on kena riputada kübar oksa külge ja jalutada kahekesi ohvitseriga mööda metsa?
Kahtlane asi, mis!
Emilio: Härra, palun lõpetage!
Anaide: Teadke siis, et see on mu sugulane, kelle karjäär mind huvitab, et siis rääkida...
Fadinard: Käsikäes ja kübarata...
Emilio (ajab ümber ühe tugitooli, vihastub): Neetud!
Fadinard: Ärge lõhkuge siin!
Emilio: Ma viskan kõik rõdult alla. Te peate kohe vabandama!
Fadinard: (võtab rahatasku)
Kakskümmend franki! Kas piisab?
Emilio: Olete hull! Kelleks end peate? Löön teid maha!
Anaide: Rahu, Emilio, rahu!
Emilio: Proua ei lahku siit enne, kui on saanud tagasi täpselt samasuguse kübara.
Fadinard: Felice! (Felice siseneb, Fadinard annab talle kübaratüki, räägivad) Võta see ja jookse modisti juurde! Osta samasugune! Häda sulle, kui veerandtunni pärast pole sa tagasi kübaraga! (Kuuldub tõlla kuljuste helin)
Anaide: Jumal küll, seal on keegi!
Fadinard: Oleme küpsed! See on äiapapa! Kui leiab siit naisterahva, läheb kõik untsu!
Anaide: Tundmatu üllatus majas! Mida teha?
(Anaide suundub paremale poole, astub tuppa. Sulgeb ukse. Fadinard läheb ta järel, ahastades)
Fadinard: Proua, üks hetk! (Emilio suundub vasakule, Fadinard jookseb tema poole)
Emilio: Saatke need sissetungijad minema!, jätkame kõnelust!
(Emilio sulgeb tuppa)
V stseen
(Elena, Nonancourt sisenevad tagauksest. Elena on pulmarüüs, looriga, kroon, lillebukett käes)
Nonancourt: Kõik on untsus! Väimees, oled suller! Kes on sulle õpetanud kombeid? Mats!...
Elena: Palun teid!.
Nonancourt: Vaikust! Kaheksa tõlda ootavad, peigmeest pole, kes teab, kus ta on?
Sa vilistad me peale, sest oleme maalt. Teie, pariislased, põlgate meid, provintslasi. Aga meie, maakad, tunneme kombeid teist paremini. Pulmad pole veel peetud, kõik võib untsu minna...
Fadinard: (Näed siis, ta areneb...)
Nonancourt: Aga ma ei luba end kellelgi tallata!
(Raputab jalgu) Pagan, need lakk-kingad , neetud, on mulle kitsad, pigistavad. Ja apelsiniõis toodi mulle...
Fadinard: Miks siis?
Nonancourt: See on abieluõnne õis, tahan selle kinnitada pulmarüüle. Ai, pagan, kingad!
Elena: Isa, sa oled nii hea!
Nonancourt: Neetud kingad!
Et just pulmadeks sihuke häda!
Pean lonkama kogu päeva kirikus, raekojas, restoranis.
Tahan toasusse!...
Fadinard: Kulla äiapapa, ärme kaota aega!
Nonancourt: (suundub vasakule) Toasusse, susse!
Fadinard (takistab teda):
Siin on inimesed, kes teevad korda toa.
Nonancourt: (suundub paremale) Lähen sinna tuppa!
Fadinard: Taeva pärast, seal on torumehed!
Nonancourt: Lähen hulluks nende kingadega!
Fadinard: Kannatust! See lõpeb varsti!
Nonancourt: Jalad on tuld täis!
Ma ei leia enne rahu, kui olen vabanenud neist. Lähen sinna teie tuppa. (astub tuppa, Fadinard seirab rahutult uksi)
VI stseen
Fadinard: Nüüd oleme lõpuks üksi, esimest korda
Elena: Jah, tean seda.
Süda tuksub õnneekstaasis! Huuled vaikivad, õnneohe kannab rõõmu. Tunnen midagi uut, mida ei oska kirjeldada. Nõnda ongi paradiis siin maa peal, sinu südamerütmis kõik tukslemas. Ah, oleks alles elu või ka surm õnnis, kui see lummus meid ühendab! Jumalikus armutundes kestku me elu, et ei lõpeks see õndsus!
Fadinard: (ja need kaks on ikka veel seal!) Oh...jaa, mu aare, see on me rõõm, et me paradiis on siin, maa peal!
VII stseen
Nonancourt (tuleb tagasi):
Tore lugu! Sellal kui mina seal üksi kannatan...
Fadinard: Aga ta on mu abikaasa...
Nonancourt: Veel mitte!...
Hobused kappavad, oodata on külalisi (kuljuste helin)
Fadinard: Minge alla, ma tulen kohe.
Nonancourt: (kisab uksel)
Pea meeles, et kell 11 läheme raekotta!
Pulmalised: Kogu Pariisi käime läbi, rõõmsate, õnnelikena.
Rõõmustame noorpaari üle, see päev ei unune!
Kallistame neid kogu südamest.
Tore on sõita mööda linna! Edasi, kutsar, hei, anna piitsa!
VIII stseen
Fadinard: Proua, tulge välja! Peate lahkuma mu majast! (keegi koputab) Taevake, kes see on? (Fadinard näitab Emiliole ja prouale, et läheksid tuppa)
Felice hääl: Mina olen
(Fadinard avab ukse, kaks väljuvad peidukohast)
Fadinard: Tänu taevale! Kas said hakkama?
Felice (ängis):
Modisti juures otsisime kogu poe läbi....
Fadinard: Kas leidsid?
Felice: Ei.
Anaide: Jumal küll, kuidas lähen koju kübarata? Mu abikaasa nägi mind selles väljumas.
Fadinard: Abikaasa? Kas siis on olemas abikaasa?
Anaide: Oh õudus, jaa!
Emilio: Üsna armukade tüüp ja kui proua naaseb kübarata...
Anaide: Kui olen ilma kübarata, siis see kahtlustaja, kes teab, mida arvab.
Olen kompromiteeritud! Kadunud! Ma vist hakkan surema!
Fadinard: Mitte siin, mitte siin, proua!
Nonancourt (väljast): Väimeespoeg!
Anaide: Kuidas ma saan selle jõhkra juurde tagasi minna?
Emilio: Öelge, jah, kuidas ta saab?
Fadinard: Väga lihtsalt. Minge vaikselt alla, vaikselt astuge ühte tõlda, käige läbi mõned poed, kus kübaraid reas terved kuhjad, leidke õige ja sarnane, siis tulge tagasi koju, vaikselt-vaikselt!
Anaide: Ma olen suremas!
Fadinard (Emiliole): Aga teie, leitnant, ei ole ju surija.
Anaide: (haarab Emiliost) Emilio, ära mine!
Emilio: (nördinult Fadinard'ile)
Kuidas võin jätta proua sellisesse olukorda? Kähku, minge teie. Siin on näidis, ei tohi aega viita!.
Meie ootame siin tunni, päeva, kuu või aasta aega, seni, kuni proual pole kübarat abikaasa juurde naasemiseks.
Fadinard: Kallid härrad, pean teile mainima, et täna on mu pulmapäev. Väljas ootavad mind pruut, sugulased tõldadega. Kuidas saan ma tegeleda kübarajahiga?
Anaide: Ma vannutan teid, Fadinard!
Emilio: Peate minema!
Fadinard: Ei!
Anaide: Julm olete, pole teil halastuskübetki!
Fadinard: Hakkan ju abielluma!
Anaide: Oma elu ja au asetan te jalge ette!
Kas jääte kurdiks?
Emilio: Aga mis see minusse puutub, et teil on just täna pulmad?
Meie ootame siin tunni, päeva, kuu...nii kaua, kui vaja!
Fadinard: Mida küll teha, lähen segaseks!
Emilio ja Anaide: Minge kohe, ja vaadake ette, et ei naase ilma kübarata! Või muidu tuleb duell püstolitega!
Nonancourt: (trepilt) Väimeespoeg!
(Fadinard avab ukse, Emilio ja Anaide peituvad)
IX stseen
(Nonancourt ilmub lävele apelsiniõiega)
Nonancourt: Kõik läheb untsu! (Tahab siseneda, Fadinard takistab)
Apelsiniõis!
Fadinard: Ei saa tulla, maalrid on seal...
Pulmalised: Kogu Pariisi oleme külastanud rõõmsalt, õnnelikult, noorpaari kallistame südamest!
Fadinard: Kähku, lähme! (tõukab pulmalisi ja Nonancourt'i uksest välja, läheb ise kaasa)
Anaide: Kübar!
Emilio: Tuleb duell! (tulistab õhku)
Pulmalised: Edasi, olalaa!
II vaatus Intermezzo
I stseen
Modisti butiik. Õmblejannad töötavad lauldes:
Kiirelt välgub nõel, kangastest sünnivad uued kübarad, meie sõrmekesed ei peatu ilmaski, hommikust õhtuni töötame, oleme ikka rõõmsad lobisejad.
Ja pariislannadele valmistame kübaraid, loore, kaunistusi!
Modist-meister:
Kuss, sõnaseadjad, ärge laiselge, on alles keskpäev! Lõpetage töö! Häda teile, kui see pole kohe valmis!
Siia andke kübar, siia pange pael!
Loor on kukkumas! Küll on alles segadus!
Need tüdrukud ajavad mu hauda!
Modistid: Hommikust õhtuni töötame...
II stseen
Fadinard astub sisse.
Fadinard: Proua modist, mul on kiire asi. Kas on teil sellist kübarat? Kogu Pariisi käisin läbi ja pole leidnud. Aidake mind!
Modist-meister: Vaatame. Ohoo, Firenze õlgkübar! Aga just sellise müüsin eile Baronessile...
Fadinard: Millisele Baronessile?
Modist-meister: Champigny baronessile Passy’s!
Fadinard: Passy’sse pean nüüd minema, ja oma äiapapaga kukil. (Kallistab jahmunud modisti)
Õmblejannad-modistid:
On alles segane sell! Algul arulage, siis kombetu! Mida ta otsib? Kuhu ta läheb?
(Modistid laulavad, nõelad välguvad, meister utsitab. Eesriie langeb hetkeks)
II vaatus
(Baronessi juures. Suur saal. Klaver. Söögisaalis näha rikkalikult kaetud lauda)
I stseen
Achille di Rosalba: Kallis Baroness, tulime kontserdile, aga näeme siin külluslikku lõunalauda! Mida see tähendab?
Baroness: Uudishimutseja!
Õhtusööki ja jooke koos kontserdiga pakun teile. Pariisi kuulsused kohtuvad siin. Kuulsat viiuldajat Minardit siia ootan! Suur au on see meile!, ta tuleb Firenzest. Vaadake, mida ta mulle kirjutas
(näitab Vikontile kirja)
Achille di Rosalba: Ohoo, see on ehtne autogramm!
Baroness: (loeb) ”Mu kallis Baroness, mängin heameelega neli pala, mitte kaks. Tasuks lubate tuhat skuudot, seda on vähe...., sest sooviksin teilt ainult lilleõit ja ei midagi muud!”
Achille di Rosalba ja Baroness vaheldumisi: Originaalne!
Geniaalne! Erakordne!
Baroness: Kuulake veel, Rambouillet’ printsessi juures laulis ta neljapäeval, tasuks soovis printsessi väikese jalakese kingakest. Ha-haa, minult palub ta ühe lilleõie, on alles originaalne!
(Tõllamürin väljas)
Taevake, külalised juba siin!
(Teeb märgi, et söögisaali uksed suletaks)
(Pulmalised laulavad, et tiirutavad mööda Pariisi...)
II stseen
Fadinard siseneb arglikult
Achille di Rosalba: Teie nimi, palun!
Fadinard: Tulin Baronessi juurde!
Achille di Rosalba: (See ongi Tema!) See olete teie! Kallis härra, ootasime teid!
(Tal on kohe päriselt artisti nägu!). Siin ainult teist räägitakse, lähen teatan Baronessile.
III stseen
Fadinard: Vikondid, baronessid...kuidas söandan neilt küsida õlgkübarat?
Ja kukil äiapapa, kes alatasa pärimas, kus me oleme, kuhu läheme?
Restoranis „Piimavasikas” ootab meid pulmalaud. Sugulased ootamas tooste ja suupisteid pärast tseremoniid.
Majas aga laamendamas tegelane, lõhkumas mööblit, mind ähvardades. Ja Baronessi pole!
Ja mu pruut ootab all...äsja öelnud õrnalt: Jah-sõna!
Ongi Baroness!
IV stseen
Baroness:
Vabandage, et pidite ootama!
Fadinard: Mina, vastupidi, häbematu, olen siin, et ...
(Köhib)
Baroness: Te köhite?
Fadinard:
Pole häda, usaldan teie lahkust, et küsida...
(köhib jälle kimbatuses)
Baroness: Olete külmetunud! Oh, et Firenze soe päike võiks teid aidata!
Oh, Itaalia, igatsen sind! Su horisont, mered, mäed, Firenze taevasina!...
Fadinard: Ma tahaksin teilt paluda...(kõrvale) Ja ta õlgkübarad!
Baroness: Ja muusika! Tuline, leegitsev, Itaalia muusika (võtab Fadinard'i käe) See on teis taevaand, jumalik keel!
Fadinard: Jah, taevalik, jumalik muusika...Lubage, proua, et palun teilt üht kinki...võrratut!
Baroness: Oh, olen sõnatu, kas peate sellest nii lugu? Meelitaja!
Fadinard: Muidugi.
Baroness: Võrratu!
(Võtab rinnalt lilleõie, ulatab Fadinard'ile) Palun!
V stseen
Fadinard: (kõrvale) Talinelk! Mida see tähendab? Kes temalt seda küsis?
Külalised:
Meie, Baronessi sõbrad, ootame alati tema südamlikku kutset, oleme rõõmsad veetmaks siin õdusa päeva.
Baroness: Nähes taas sõpru, olen rõõmus...see on mu õnnelik päev, kui teile siin meeldib olla homseni.
Külalised: Nii saab see olema!
Baroness: Lubasin teile ühe kontserdi kuulsa artisti Minardiga, kel õilis süda, kes mängib meile, tasuks soovides ainult üht lilleõit!
Ja ta on Paganini enda rivaal!
Fadinard: Mis te räägite?
Baroness: Eksisin, mitte rivaal, vaid võrdne Paganiniga!
(Fadinard vaidleb, pareerib, )
Külalised, Baroness:
Olete Firenze ööbik!
Teie kuulsus levinud on üle Alpide!
Olete liiga tagasihoidlik, seda omadust tänapäeva kunstnikel pole!
Fadinard: Siin on eksitus, mängin mõnikord viiulit oma lõbuks...Olen amatöör. Pole kunagi olnud see kunstnik, kelleks mind peate.
Külalised, Baroness: Kuidas nii? Olete liiga tagasihoidlik!
Fadinard (kogudes ennast) Hea küll, tunnistan, olen see, kelleks nimetate! (kõrvale) (Kui ma seda ei tunnista, kihutatakse mind kohe minema!)
VI stseen
(Achille di Rosalba tuleb Fadinard'i suunas, et anda talle viiul)
Siin on teile Stradivariuse viiul, millel ainult Tartini mänginud!
Baroness:
Tundke end mugavalt, võime alustada kontserti
Fadinard: (äkitselt, otsustavusega) Ei, Baroness, enne soovin teile öelda üht...omavahel!.
Baroness: Ha-haa! (näitab külalistele, et eemalduksid)
Rääkige, kuulan teid!
Fadinard: (vaheldumisi Baronessi lausetega):
Vabandage mu hullus! Oh, Baroness, kui kaunis olete! Kui nägin teid esimest korda... Armastan teid salaja....tahan teilt...
Baroness: Mida te räägite? Mida? Kuidas? Kus?
Te hirmutate mind!
Fadinard: Ma soovin seda kübarat, armupandiks, ainult see võib mind päästa!
Kui nägin teid kübaras, sain aru, et mu saatus on otsustatud!
Andke mulle see!
Ma ei tea, mida teen ilma kübarata!
Baroness: Originaalne! Ha-ha-haa! Täidan teie soovi!
(Läheb naerdes toa suunas)
VII stseen
Fadinard:
Viie minuti pärast lasen jalga kübaraga! Lähen äiapapa juurde, kes pritsib viha ja sappi seal õues tõllas istudes
Nonancourt astub sisse, salvrätik kaelas, tuigub: Kõik on untsus!
Fadinard (karjatab): Äiapapa!
Nonancourt: Suller sihuke väimeespoeg, kes jätab nooriku üksi pulmalauda!
Fadinard: Kus on teised? (Söögisaalist kuulduvad pulmaliste hääled)
Pulmalised: Kogu Pariisi käime läbi, oleme rõõmsad, noorpaari õnnitleme, sest see päev ei unune!
Fadinard: Taevake, kuskohalt need tulid?
Nonancourt:
Õuest läbi köökide jõudsime siia. Olgu õnnistatud „Piimavasikas”, mis on siin väärt restoran!
Pulmalised: Elagu, elagu, tõstame tooste, proosit!
Nonancourt:
Nad on söönud-joonud küllaga, nüüd on vindised nagu mina!
Pulmalised: (käratsevad-sagivad, valguvad laiali, Fadinard saadab neid tagasi) Tahame näha peigmeest, et tõsta temaga tooste
Fadinard: Kuss, olge vait, lõpetage!
(Nonancourt'ile)
Aga teie, minge sisse, kähku!
Nonancourt: Ma ei püsi jalgel!
Oi, mul kingad pigistavad!
VIII stseen
Baroness: Siin on teile kübar karbiga, olete nüüd rahul?
Fadinard: Väga!
Baroness: (Näeb Nonancourt'i)
Kes see härra on?
Fadinard: Ta on mu saatja.
Baroness (surub Nonancourt'i kätt): Väga meeldiv. Nüüd võib kontserti alustada. Lähen kutsun külalised.
Nonancourt:(kõrvale) On alles vägev restoran, kellel nii kaunis perenaine. Siia tulen küll tagasi!
IX stseen
Fadinard avab kannatamatult kübarakarbi, milles..... Musta värvi kübar!
Fadinard: Baroness, see on musta värvi kübar! Tahan teistsugust!
Baroness: Mis te räägite, teete mulle haiget!
Baronessi külalised:
Mida see skandaal tähendab? On ta hull? Arulage?
Fadinard: Tahan teistsugust! Firenze õlgkübarat! Lintide ja moonidega! Kus see on?
Baroness: Mul pole seda!
Andsin selle eile oma ristitütrele Madam Beaupertuis’le!
Baronessi külalised:
Hulluks läinud! Sõge! See on agressioon!
Hull geenius!
Fadinard: Kus ristitütar on?
Baroness: Vivienne’i tänaval, numbrit ei tea.
Fadinard: Lähen kohe sinna. Ma ei saa oodata!
Baroness: Aga mu kontsert?
Fadinard: Pean minema!
Külalised: Ei, peate jääma ja mängima!
Pulmalised: Läbi Pariisi...
tõstame tooste noorpaari auks!
Baronessi külalised: Ja kes need on? Mida nad teevad?
Baroness: See on invasioon!
Pulmalised:
Missugune sära, see on tõeline härraste pidu!
Baroness: (Näeb korratut söögisaali) Nad on konsumeerinud kogu õhtusöögi!
Elena:
Kallis peig, joo meie armastuse terviseks, ole alati õnnelik nagu täna!
Baroness: Maestro, olen hämmingus, ei tea, kuidas vabandada!
Nonancourt: Nad on vindised, mina samuti!
Baronessi külalised: See on invasioon, kust need eksootilised veidrikud on tulnud? Kes nad on?
X stseen
Kiirelt siseneb Minardi viiulit mängides
Baroness, Achille di Rosalba, Külalised: Minardi! (Minardi kummardab tseremoniaalselt Baronessi poole)
Minardi: Olen Minardi. Loodan, et ei hilinenud!
(Hakkab mängima. Mõned pulmalised kutsuvad tantsule Baronessi külalisi-daame, Nonancourt püüab Baronessi käest kinni võtta.
Elena läheb Fadinard suunas pokaaliga): Joo meie armastuse terviseks!
Pulmalised: Muusikat! Tantsime!
Nonancourt: Kui kena on „Piimavasika” perenaine!
Respekt!
Baroness: Mul hakkab halb!
Achille di Rosalba: Mu kusiine! Mu kusiine!
Fadinard: Päästku, kes võib! Põgenege koos minuga!
Baronessi külalised: Kus on politsei!
Pulmalised: Lähme minema!
III vaatus
Tuba Beaupertuis' majas. Peauks. Üks uks magamistuppa. Teine uks ruumidesse. Esiplaanil avatud (tuule)vari ehk sirm. Kardin varjab alkoovi. Katel podiseb süüdatud tulel/pliidil. Beaupertuis on üksi, hommikukuues, istub sirmi ees, jalad soojas vees. Püksid ja pintsak ripuvad sirmi peal. Jalanõud tooli lähedal.
I stseen
Beaupertuis:
Uskumatu asi!
Täna hommikul läheb mu naine kindaid ostma. Kell on üheksa läbi ja teda pole!
Mõte painab, teeb haiget: kus ta on?
Ehk kuum vesi teeb mind terveks!
Teenijanna on ka ära teda otsimas.
Võibolla läks onutütre juurde.
Pühapäeval käis ta seal ja tuli koju alles pimedas. Kogu päeva seal!
Miski piinab, vaevab mind, on teinud pesa südamesse! Misasi see on? Mis see küll olgu!
Kogu päeva kusiine juures, kübaraga!
See naine petab mind! Valetab mulle! Miski on siin peidus! On tal armuke!?
Hirmus kahtlus tõuseb!
Olen kaotanud rahu, kaotamas oma au! Mind on reedetud! Aju tulitab mõtetest! Kaotan mõistuse!
Ma löön su maha, naine! Sa maksad oma eluga, truudusetu!
Oh, mul hakkab paha! Kahtlused piinavad!
Abikaasa seisus on üks tänamatu amet, peab vaikima ja kannatama!
II stseen
(kuuldub uksekella helin)
Beaupertuis: Lõpuks ometi on ta tagasi. Mina olen siin jalad soojas vees. Keera ukselinki, kallis.
(Fadinard siseneb tagaplaanil uksest):
Kas härra Beaupertuis?
Beaupertuis: Kas seal on võõras? Mind pole siin.
Fadinard: Tore, olete te...
Beaupertuis: Minge kohe siit ära!
Fadinard: (istub Beaupertuis' ette): Tänan...oli alles palju trepiastmeid siia tulekuks!
Beaupertuis: Minge ära!
Fadinard: Ma ei soovi teie vanni segada.
Beaupertuis: Ma ei võta vanni, mul on peavalu!
Fadinard: Na-natukene sooja vett...(võtab kannu, valab kuuma vett juurde)
Beaupertuis: Te põletate mind! Mida soovite?
Fadinard: Soovin rääkida prouaga, teie abikaasaga.
Beaupertuis: Kas tunnete teda?
Fadinard: Üldsegi mitte.
Aga tal on ese, mida soovin endale viivitamatult.
Beaupertuis: Misasja?
Fadinard:
Tahan seda, tahan, kas kuulete!? Seda neetud asja tahan mina! Kas müüte selle mulle? Ostan ära! Sularahas!
Kas keeldute? Siis võtan ise vägisi! Kas saate aru? Vastake! Muud valikut pole, mu au on mängus!
Mu viimane sõna on: Tahan! Oh, kui ma ei saa seda, teen mingi hullu tembu!
Kus on proua?
Beaupertuis: Prouat pole. Hull varas on lahti pääsenud!
Fadinard: Sellisel kellaajal pole teda?
Kui ta on voodis, sulgen silmad! Kus on tuba?
Beaupertuis: Hullu peab kinni panema!
Fadinard: Hull olen ja hullu tembu teen!
(Beaupertuis takistab Fadinard'i minekut magamistuppa, Fadinard sunnib ta istuma sirmi ette publikule nähtamatuna, ise jookseb välja)
III stseen
Nonancourt tuleb longates Vézinet'ga
Nonancourt: Kes oleks võinud arvata, et väimees on säärane mats! Ronib üles oma tuppa, meid jätab alla! (vaatab ümberringi) Kas olen veel svipsus/vindine/napsune? Või on nad vahetanud seinakatteid?
Vézinet: (näeb alkoovi) Oh, mis rõõm! Lähen jalgu puhkama!
Nonancourt:
Lõpuks olen ma väimehe kodus, kus vahetan oma kingad!
Beaupertuis: (sirmi taga) Neetud traksid!
Nonancourt: Kui ma ei eksi, on ta seal lahti riietumas! Ohoo, kingad!
(paneb Beaupertuis' kingad endale jalga)
Suurevõitu, mis seal ikka!
Beaupertuis: Kus on mu kingad?
Nonancourt (sätib kingi): Hoopis parem olla! (Asetab oma kingad Beaupertuis' omade asemele. Beaupertuis sirmi taga võtab kingad endale)
(keksib rahulolevana) Mõnus, tantsulust tuli tagasi!
Beaupertuis: (kõrvale) Pagan, need on kitsad!
Nonancourt: Mu kallist tütart ja külalisi lähen kutsuma pulmatalitust pühitsema! (väljub)
Beaupertuis: (lõpetab riietumise, tõuseb, teeb vaevalised sammud) Jalad on vist suuremaks kasvanud! (toast kuuldub kukkunud mööbli heli) Neetud!
IV stseen
Beaupertuis jookseb magamistoa poole: Mis te teete seal?
(Fadinard jookseb välja mõne naisterahva esemega, põrkab Beaupertuis'ga)
Fadinard: Kus on garderoob?
(Fadinard ületab lava, astub vastasolevast uksest sisse.)
Beaupertuis (vaatab korralageda magamistoa uksest sisse): Taevas hoidku! (tuleb lava keskele) Täitsa hull mis hull! (väljub longates Fadinard'i järel) Mu kingad teevad põrguvalu!
V stseen
(Nonancourt siseneb, siis pulmalised ja Elena. Üks kannab apelsiniõit)
Pulmanaised:
Proua, lähme sisse, pesake on juba valmis! Cupido ootab padja peal! Armunooli valmis seab! Valvamas on te armutuld pulmaööl!
Astuge sisse, julgelt, seal ainult õnn teid ootab!
Elena: Ma ei taha, ma kardan!
Värisen, põgenen siit!
Nonancourt: Astu sisse, abikaas on juba ümber riietumas (näitab sirmi, naised takistavad Elenat ära minemast)
Mõistan sind! Lapsukesed, ma pean teile nüüd üht tähtsat asja ütlema! Väimeespoeg, pane hommikumantel üll, tule mu kõrvale!
Elena: Papa, ma kardan, ma ei taha teda veel näha!
Nonancourt: Võid jääda siis veel sirmi varju, aga kuula!
(paneb Elena istuma, võtab apelsiniõie ühe naise käest):
Rõõmu ja liigutusega annan teile õnnistuse, olete mu tugi ja mu lohutus! Annan sulle oma tütre!
Naised: Oh kui liigutav hetk!
Elena:
Papa, ära jäta mind!
Läheme tagasi koju, kus olen olnud õnnelik su kõrval!
Mu süda väriseb, kardan!
Nonancourt: Ole mõistlik, tütreke!
Naised: Astuge sisse julgelt, seal on armastus, see kutsub, see ootab, rumaluke!
Elena:
Süda peksleb, mis see küll on, tahan tagasi oma koju!
VI stseen
(Fadinard naaseb joostes, näeb Nonancourt'i, peatub):
Mu äiapapa! (peidab sirmi taha)
Nonancourt (peatub, pöördub): Aga mida teeb siis peig?
(Läheb tagasi, avastab Fadinard'i sirmi taga)
Selsamal tähtsal tunni näed veel välja nõndaviisi!, pane riidesse!
(Nonancourt läheb magamistuppa)
Fadinard: Riietuda? On ta veel veinine?
(meeleheites):
Aga kübarat pole ikka leitud!
VII stseen
Beaupertuis, kes astub sisse ja krahmab Fadinard'i:
Siin ta on, leidsin ta!
(Fadinard vabastab end, aga Beaupertuis võtab püstoli ja sihib teda): Paigale! Käed üles!
(Fadinard sööstab ettepoole, kähmlevad. Fadinard kisub püstoli Beaupertuis' käest, viskab eemale, käsib Beaupertuis'l istuda): Istuge sinna!
Beaupertuis (summutatult): Aga mida te õige tahate?
Fadinard: (räägib kiirelt, kõnnib edasi-tagasi):
See on terve tragöödia. Mu hobune õgis ära ühe õlgkübara Vincennes’i metsas. Proua oli jalutamas seal oma armukesest ohvitseriga, kes mind pärast ähvardas duelliga...
Beaupertuis: Mis see minusse puutub?
Fadinard:
Nüüd peitsid nad end mu majja ja ma ei saa neist lahti.
Beaupertuis: Ja miks see leskproua ei lähe koju?
Fadinard: Leskproua!? Tal on abikaasa!
Armukade, kahtlustav, kes kahtluse küüsis ta tapab!
Beaupertuis: Mõistan.
Fadinard: Teeme talle ühe nalja!
Beaupertuis: Kuidas mina selles osalen?
Fadinard: Kui me leiame talle ühe sarnase kübara!
(võtab kübaratüki)
Beaupertuis: Taevas appi!
Just sellise pani ta pähe täna hommikul!
Fadinard: On ju kaunis asi, eks?
Beaupertuis (otsustavalt, ähvardavalt):
Minu naine ongi seesama naine seal armukesega! Lähme majja! Kohe!
Naised: Rumaluke, mida karta, su arm ootab sind...
Elena (sees): ah-ah!
Beaupertuis:
(vaikselt) Vaikust! Kuulen müra mu naise toas! Ta on tagasi!
(Beaupertuis jookseb tuppa. Kuuldub Elena karjatus)
Fadinard: Naine on tagasi, see jõhker sell lõi ta maha!
VIII stseen
(Magamistoast väljuvad segaduses pulmanaised koos Elenaga, kes lohaka välimusega, kel pole loori. Järgnevad Beaupertuis, Nonancourt)
Naised: Appi, appi!
Fadinard: Elena! Mis sa siin teed?
Elena: Papa, papa...
Beaupertuis: Kes on need inimesed mu naise toas?
See on invasioon!
Nonancourt: Aga kes teie olete?
Naised: Kus me oleme? Mida teeme?
Beaupertuis: Veel siin ka teised?
Mida teete mu majas?
Fadinard: On alles tore pidu!
Kõik: Me kukume pilvedelt põrmu!
Nonancourt: Tema majas või? Ja mitte sinu majas?
Elena, naised: Taevake!
Fadinard: Aitab naljast!
Nonancourt: Kõik on untsus!
Fadinard: Aga teie, härra, vabandage seda eksitust, läheme kohe minema. (naised seavad loori Elena pähe, hakkavad väljuma)
Beaupertuis: (ähvardavalt) Fadinard'ile: Tulen teiega, mu naine on teie majas!
Fadinard: See naine ei ole naine, see neegritar!
Beaupertuis: Aitab lobisemisest, tahan aadressi!
Fadinard: Mul pole enam kodu....
Nonancourt: Noh, lobamokk, mida ütled? Siis ütlen mina!
Naised (nähes Vézinet'd): Onu!
Vézinet: Kukun pilvedelt põrmu!
Beaupertuis: Aadress siia!
Nonancourt: Troudebi väljak...
Fadinard: Vait!
Elena, naised: Langeme põrmu!
Nonancourt: Number seitse!
Kõik: Lähme siit!
Beaupertuis: Ma löön ta maha!
Fadinard: See on neegritar!...
Kõik: Lähme, lähme, ah, kukume alla pilvedelt! (väljuvad kiirelt, Beaupertuis võtab püstoli üles, läheb longates järele)
Üksik stseen
Elena, Nonancourt, pulmarongirahvas sisenevad vaevalisel sammul.
Pulmalised: Oleme tiirutanud mööda Pariisi, väsinud, jõud kõigil otsas. Aga pidutseme ikka, sest see pulmapäev ei unune! Aga kuhu jõuame, kuhu läheme, ei või teada...? Tore pidu, suur rõõm! Millal see lõpeb?
(vaatavad üles)
Vihmapiisk! Veel üks! Vihm on käes!
Nonancourt: Lapsukesed, kohe hakkab sadama, avame vihmavarjud!
Pulmalised laulavad ikka oma joru...
(Neljas vaatus algab kohe)
IV vaatus Intermezzo
On öö. Väljak, mida valgustab ülesriputet latern diagonaalselt üle lava tõmmatud juhtme/nööri/kaabli peal vasakul alumisel korrusel, edasi on nöör kinnitet paremal ülalpool. Väljakul on näha mitmete tänavate algus. Vasakul valvepost putkaga, paremal Fadinard'i maja. Tagaplaanil kõrts.
I stseen
(Eesriide avanedes näeme valvet teenistuskohuses. Kell lööb 11. Väike komandogrupp tuleb postilt)
Valve: Kell on üksteist, valvegrupp vahetub.
Nüüd on sinu valvekord, poiss.
Valvepoiss: Olen haige, viis ööd juba postil olnud...
Valvurid: Vakka, sinu kord on valvata! (käsutab, annab vahetuse üle)
Kapral: Relv õlale, ette marss, ringi, hopp!, parem külg ees, edasi! (sätivad end ritta)
IV vaatus
Valvurid: Linn magab, aga valvur marsib. Ole valvas, sina, varas, patrull sind tabab!
Valvur: Siit saan bronhiidi mina, tuuleiil ja niiskus niidab, kondid mul juba valusad, ju siis on vihmahoog tulemas!
II stseen
Valvur: Äike hakkab peale! On alles öö!
(valvur poeb putkasse. Müristab, lööb välku)
III stseen
(Äike on raugemas, pulmalised, Nonancourt, Elena, Vézinet sisenevad vasakult. Kõigil vihmavarjud.)
Pulmalised: Põrgulik päev, oli veel see äike puudu! Juba kaks tundi tiirutame, eksleme, nõrkenud, märjad! Ei suuda enam!
Mis pagana kohas me nüüd oleme?
Nonancourt: On alles pulmapäev!
Elena: Papa, aga mu peig?
Nonancourt: Kes teab, kus ta on...
Pulmalised: Kes teab, kus ta on...
Nonancourt: Tont seda teab... On alles väimees, sihuke! Kas see on Troudebi väljak? (putka juures) Hei, valvur! Palun, kas võite öelda...
Valvur: Minge edasi!
Nonancourt (pulmalistele): Ta on valves, ei tohi rääkida.
Pulmalised (Valjusti):
Kes teab, kus on Troudebi väljak?
(Üks nördinud majaelanik valab ülalt vett kaela)
Nonancourt: Matsid! Kombelagedad!
IV stseen
Felice saabub vasakult
Nonancourt (kutsub Felicet): Psst! Sina, võrukael!
Felice: Kas olete näinud mu peremeest?
Nonancourt: Kuradile see väimees-lurjus!
Ava uks, lähme ta majja!
Felice: Ei või, ta keelas mul selle, seal üleval on proua...
Pulmalised, Nonancourt: Üks proua!?
Felice: Hommikust saati on siin, ilma kübarata...
Nonancourt: Nüüd aitab! Tänasel päeval...tema koldesoojas...ja meie tema kaasaga tiirutame juba pool päeva mööda linna!
Jõledus! Sõbrad, tagasi Charantoni!
Pulmalised: Lähme tagasi Charantoni!
Nonancourt: Ja sina mine üles ta majja, too siia pulmakingid, kõik asjad, kui sa ei taha saada vopsusid! (tõukab Felicet Fadinard'i maja suunas)
Pulmalised: Vopsusid, vopsusid! (Sisenevad majja koos Felicega)
V stseen
Elena: Papa, armastan teda, ei suuda teda jätta. Piinast hoolimata ootan teda siin. Tema ju hoolib ka minust...kindlasti ta tuleb tagasi...tule, tule, kallike...!
Nonancourt: Vaeseke, tütreke, ära mõtle enam sellele...! Ja mina panin su mehele Sinihabemele...!
VI stseen
Fadinard: Ah, mu põrm, põrm!
Elena: Fadinard!
Nonancourt: Mu väimees, kõik untsus!
Fadinard (kuulatab): Vaikust! See pole tema! Ta kaotas mu jäljed! Teeme kähku, siin tuleb verevalamine!
Elena, Nonancourt: Verevalamine? Mida?
Fadinard: Abikaasal on mu aadress, jälitab mind, tahab karistada oma naist.
Me peame siin kohe laskma proual põgeneda...
Nonancourt: Proual! Mida? Ahaa, tunnistad üles, elumees!
Elena: Mis toimub?
VII stseen
(Felice kinkide ja pakkidega)
Felice: Siin on kingitused!
Fadinard: Mida see tähendab? (Nonancourt kogub kingitusi kokku)
Nonancourt: Sõbrad, teeme kiiresti, võtame kõik kaasa, läheme tagasi Charantonneausse!
Fadinard: Mitte minu naisega koos! Elena, selgitan sulle kõik!
Elena: Usun sind, mu arm, aga ma ei suuda enam!
Fadinard: (Nonancourt'ile) Ärge puutuge ta kaasavara!
(Fadinard püüab kätte saada kübarakarpi Nonancourt'i käest. Kaas on Fadinard'i käes.
Vézinet jookseb ligi, võtab kübara karbist)
Vézinet rahulikult, respektiga:
see on Firenze õlgkübar!
Fadinard: (karjudes) Firenze oma!
Vézinet: See on mu pulmakink...
Tellisin Itaaliast, maksab viissada liiri...
Fadinard: (võtab kübaratüki taskust): Itaaliast! On see võimalik? Ja mina täna hommikul...(võrdleb tükikest ja kübarat). Ongi seesama, õlest tehtud...Elagu Itaalia! (paneb karpi tagasi)
Pulmalised: See hull tuleb kinni siduda!
Fadinard: Elagu Itaalia! Onu! ...äiapapa!...minu naine! Ei tea enam, mida teha, pean hüüdma:
Elagu Itaalia, mu onu, äiapapa, kübar! Kallistan kõiki!
(Fadinard on rõõmust segane, kallistab kõiki, Nonancourt samas võtab kübara karbist ja sulgeb selle)
Nonancourt (kõrvale, varjab kübarat): Viiesajaliirist kübarat sa, kanalja suller, küll ei saa!
(Fadinard ei näinud eelnevat, võtab karbi, riputab selle käsivarrele)
Fadinard: Üks hetk, panen selle ta pähe, siis saadan minema. Lähme tagasi mu majja! (siseneb arusaamatuses)
VIII stseen
Tuleb kapral ja valvurid
Nonancourt: See hull tuleb kinni panna, tühistan abiellumise! Lähme minema, viime kõik ära!
(Kõik sätivad minekule)
Valvemeeskond: Linn on unes, valvur valves läheb ja tuleb...(kohtuvad pulmalistega):
Seis! Kes seal käib? Ja veel pakkidega? Paigale!
Nonancourt: Oleme ära minemas
Kapral: Teie dokumendid!
Nonancourt: Oleme ausad kodanikud
Kapral: Dokumendid lagedale!
Vézinet, Nonancourt: Oleme ausad! Kuulake seletust!
Kapral: Seletate türmis!
Pulmalised: Pannakse türmi? Miks? Ei taha, ei lähe! Protestime!
Kuulake!
Valvurid: Kuss, vakka! Türmi!
(tõukavad kõiki putka poole, Nonancourt hoiab ikka kübarat, Felice protestib, lükatakse ka sisse)
Valve: Patrull juba möödus, lähen võtan kvardi õlut, tulen siis tagasi.
(torkab mõõgaga kübarat, riputab püssile)
IX stseen
(Fadinard väljub karbiga majast, järel Anaide ja Emilio.)
Fadinard: Kähku, mu proua, siin on kübar karbi sees. Pange pähe ja lipake minema: abikaas juba teel on siia!
(Karp avatakse)
Anaide, Fadinard, Emilio: See on tühi!!!
Fadinard: Ja kus mu äiapapa on?
Ja mu naine ja kõik teised?
Valve: Kõik türmi saadeti!
Fadinard: Türmi? Külalised? Kübaraga?
Anaide: Olen kadunud!
Emilio: Ma lähen sisse, tunnen marssalit (ülemust)! Ajan korda!
X stseen
(kuuldub tõllamürin)
Beaupertuis (seest): Pea kinni, kutsar!
Anaide: Mu abikaas! Lähen tagasi majja!
Fadinard: Ei, ei! Just sinna ta läheb otsima, tulge siia!
(paneb Anaide'ile valvuri mantli ja vormimütsi, lükkab putkasse, annab püssi kätte) Olge nüüd valvuriks!
Beaupertuis tuleb tõllaga: Ahaa, leidsin teid!
Fadinard: Tere õhtust!
Beaupertuis: Avage uks!
Fadinard (näitab maja Beaupertuis'le): Neljas korrus, teine uks
Beaupertuis: Jalad on paistes (siseneb)
Anaide: Olen hirmust suremas! Kuhu peita, põgeneda?
(avaneb valveposti aken)
Emilio hüüab: Siin on kübar!
Fadinard:
Oleme päästetud! Abikaas on üleval. Visake siia!
(Emilio viskab kübara, mis jääb kinni laternanöörile)
Anaide, Fadinard: Oi! Tuhat ja põrgu!
(Fadinard hüppab vihmavarjuga, et püüda kätte saada kübarat)
Beaupertuis (vihasena Fadinard'i maja aknast): Kuhu ta läks?
Anaide: (ehmunult) Oh Jumal!
Fadinard (tõukab Anaide'i putkasse): Minge tagasi!
Anaide: Nüüd ta näeb kübarat!
(Fadinard jookseb Beaupertuis'le vastu, takistab vihmavarjuga kübara nägemist, see ripub Beaupertuis' pea kohal)
Fadinard: Ettevaatust, saate märjaks!
(Emilio väljub, vaikselt Fadinard'ile): Hoidke abikaasal silma peal!
(Emilio läheb paremale tagaplaanil, ronib, hakkab mõõgaga lõikama nööri)
Beaupertuis: Mida ta teeb? Vihm on möödas!
Fadinard: Ei või teada....
(tõstab varju kõrgele, hüppab, et kübar kätte saada, paneb ka Beaupertuis' hüppama)
Beaupertuis: Tahan kuulda tõtt: Kuhu ta põgenes?
Fadinard: Ei tea, hoidke varju alla!
Beaupertuis: Mis te selle varjuga jukerdate?
Fadinard: Varju alla!
Anaide (nõjatub putka aknale): Mu kübar!
Beaupertuis: Küsin sellelt valvurilt.
Fadinard (takistab teda järsult): Jumala pärast! Valvur ei räägi!
Beaupertuis: Laske mul minna!
Fadinard: Pakun teile varju!
(Varjutab Beaupertuis'd veel rohkem, hüppab. Tuleb valvur taarudes, vilistades, läheb putka suunas)
Valvur: Üks valvur siin minu asemel?
(näeb kübarat) Mis seal toimub?
Beaupertuis: Kuskohal? (tõstab pea. Siis Fadinard tirib tal mütsi allapoole, et katta ta nägu)
Fadinard: Midagi pole!
Beaupertuis: (lämmatatud häälega mütsi alt): Appi!
(Nöör on lõigatud, latern kukub.
Lava jääb peaaegu pimedaks)
Valve: (hüüab) Relvad kätte, alarm!
XI stseen
(Palju rahvast. Elanikud ööriietes akendel... Fadinard saab kübara kätte (koor laulab), annab selle Anaide'ile, kes paneb selle endale pähe)
Koor, kelleks elanikud ja valvurid:
Põrguvärk ja lärm, bakhanaal, hull väljas, arulage!
(Beaupertuis'l õnnestub lõpuks vabaneda mütsist oma näol,
Anaide astub uhkelt abikaasa ette, kübar peas, käed ristamisi)
Anaide: Lõpuks leidsin su, mu kaasa!
Beaupertuis: (löödult) Ongi mu naine!
Anaide: Niimoodi siis mind kohtled? Nii hilja ringi käies? Sellal kui mina ootan kusiine Amalia juures
Fadinard: Just!
Beaupertuis: Tal on kübar peas! Kusiine juures?!
Fadinard: See on õlgkübar!
Beaupertuis: Minna välja koidikul kindaid ostma, et siis neliteist tundi säärasel otsingul jätta kodu ja abikaas, on see kena või?
Fadinard ja koor: Tal on kübar!
XII stseen:
Nonancourt (ilmub valveposti aknale): Kõik on kombes!! Kõik sain teada su teenrilt! Oo, mu väimeespoeg, olen uhke su üle, olid õilis kavaler! Aga üht teenet pead veel tegema; päästma meid türmist!
Fadinard: (pöördub kaprali poole) Härra, kas olen häbematu, kui palun mu külalisi....
Kapral: Kui see teile meeldib? (hüüab) Vangid vabaks!
(Valvurid päästavad türmist pulmalised koos Vézinet' ja Felicega, kes kannavad pulmakinke)
Pulmalised: Lõpuks pääseme hirmsast kongist! Väimeespoega täname, kallistusi talle jagame!
Valvurid: Härrased, tulge siis välja, oletegi priid kõik!
(Pulmalised ümbritsevad ja kallistavad Fadinard'i. Nonancourt ja Elena väljuvad ja lähevad Fadinard'ile vastu)
Nonancourt: Väimeespoeg, luba end kallistada!
Fadinard: Elena!
Elena: Fadinard! (kallistavad)
Vézinet: (tunneb ära kübara Anaide'i peas): Taevake, aga see proua ju...
Fadinard: Olge kuss või muidu...!
Beaupertuis: Laske tal rääkida...(Vézinet'le) Mida te ütlesite?
Vézinet: Tal on kübar!
Beaupertuis: Jah, teil on õigus! Mina eksisin! Tal on kübar! (suudleb Anaide'i kätt)
Kõik: Tal on kübar, kübar! (Hobune naksab Anaide'i kübarat, karjatused. Mõned panevad kübara Anaide'ile uuesti pähe. Elena läheb Fadinard'i juurde, kes võtab ta embusse)
Fadinard ja Elena: Ongi lõpp seiklusel, aeg minna unele, öövari puhta ja õrna looriga, rõõmsalt meie armastust hoiab. Laseme sõpradel minna puhkama, uus päev meile homme taas naeratab.
Koor: Minge!
Nonancourt: Mine, mu tütar! Amor sind lohutagu, meie läheme Charantonneausse tagasi!
Kõik: Läheme!
Beaupertuis: Sina oled mu rist ja roos,
tule minuga oma kodukolde sooja!
Koor ja teised: Lõpp on seiklusel, läheme puhkama, unele, öövarju...
(Beaupertuis, Anaide lähevad tõlda, Emilio järele. Jäetakse hüvasti. Elanikud väljuvad aegamööda, valvurid samuti. Fadinard ja Elena lähevad majja, järgneb Felice pakkidega. Nonancourt on liigutatud, vaatab heldinult noorpaari. Fadinard maja aknas süttib tuluke)
Koor (seespool) Läheme puhkama!
Fadinard, Elena: Ah!
|
|