LORETA - Vokaalteoste eestikeelsete tõlgete andmebaas Andmebaas sisaldab järgmisi teoseid: ooperid, oratooriumid, kantaadid, laulud ja liturgilised žanrid. Andmebaasi täiendatakse jätkuvalt uute teoste tõlgetega. Tõlked pärinevad erinevatest allikatest ja on tehtud erineva eesmärgiga. Enamik tõlkeid ei ole mõeldud laulmiseks. EMTA raamatukogu ei ole tõlkeid sisuliselt toimetanud. Andmebaasi koostajad on püüdnud saada ühendust kõikide tõlkijatega, kuid kahjuks pole see kõikidel juhtudel õnnestunud. Pretensioonide korral palume võtta ühendust tagasiside vormi kaudu. Kõik andmebaasis toodud tõlked on mõeldud õppeotstarbeliseks kasutamiseks. Muudel juhtudel palume võtta ühendust tõlkijaga. Head kasutamist!

OTSING   AUTORID   LAULUD, AARIAD   SUURVORMID   TÕLKIJAD   SAADA TAGASISIDE

Gretchen am Spinnrade Margarete voki juures eelmine järgmine Muusika autor Franz Schubert Sõnade autor Johann Wolfgang von Goethe Tõlge Ants Oras Teose kataloogi- või oopusenumber: D118 Meine Ruh’ ist hin, mein Herz ist schwer; ich finde sie nimmer und nimmermehr. Wo ich ihn nicht hab ist mir das Grab, die ganze Welt ist mir vergällt. Mein armer Kopf ist mir verrückt mein armer Sinn ist mir zerstückt. Meine Ruh’ ist hin, mein Herz ist schwer; ich finde sie nimmer und nimmermehr. Nach ihm nur schau’ ich zum Fenster hinaus, nach ihm nur geh’ ich aus dem Haus. Sein hoher Gang, sein’ edle Gestalt, seines Mundes Lächeln, seiner Augen Gewalt. Und seiner Rede Zauberfluss. sein Händedruck, und ach, sein Kuss! Meine Ruh’ ist hin, mein Herz ist schwer; ich finde sie nimmer und nimmermehr. Mein Busen drängt sich nach ihm hin. Ach dürft ich fassen und halten ihn. Und küssen ihn so wie ich wollt’, an seinen Küssen vergehen sollt’! Süda raske sees, pages rahu mult, pages, jättis mind, kadus mul jäljetult. Kui ta kaugel siit, kuulen leinaviit, kogu ilm mu eel kui hauaneel. Mu vaene pää ei leia nõu, nagu lahti kistud mu vaevlev põu. Süda raske sees, pages rahu mult, pages, jättis mind, kadus mul jäljetult. Aina aknast vaatan, kas teda näen, aina teda otsin kui majast läen. Ülev kuju, käik ja kehahoid, naer, tuli mis võimsaks teeb silmi noid, kõne võluv vool, nii võrratu, käepigistus - ah, ja suudlev suu! Süda raske sees, pages rahu mult, pages, jättis mind, kadus mul jäljetult. Teda ihkab rind kõigest jõust ja väest, et saaks hoida teda, ei laseks käest - et vaid ikka suu mul ta suule vaoks, et ta suudlustesse ma viimaks kaoks.