Es hat dem Grafen nicht genützt,
Das Warnen und das Bitten,
Die Neugier ist in mir erwacht,
Ich bin hieher geritten!
'S steckt was dahinter, das ist klar,
Den Grund muss ich erspäh'n.
Ich finde alles, wie es war,
So lieb, so traut, so schön!
Grüss dich Gott, du liebes Nesterl!
Wie du warst, find' ich dich noch,
So wie einst ich dich verlassen,
Als mich drückt' das Ehejoch!
Oft, ach, schmollt 'ich da im Erker,
Weil der Graf just mich gefreit.
Ach, wie oft an diesem Schreibtisch
Klagte ich Mama mein Leid!
Wie hab' auf dir ich musiziert,
Armes Spinett, dich malträtiert!
Die Bibliothek! Mancher Roman,
Den man wohl liest,
Doch nicht erleben kann!
Alter Homer, Wieland, Voltaire, euch hielt ich mir
Als Aufputz hier.
Was seh' ich da?
Da schau', ei, ei!
Der Casanova? Das ist mir neu!
Mein Schlafgemach, es scheint wohl verlassen,
Alles ist so, wie's war
Hier löst' ich zaghaft mein Myrthenkränzchen
Bebend aus dem Haar!
Hier nahm als Braut ich zitternd den Schleier
Zögernd vom Gesicht,
Und aus den Augen flossen mir Tränen,
Na, heute heult' ich nicht!
Grüss dich Gott. Du liebes Nesterl,
Wie du warst, find' ich dich noch,
So wie einst ich dich verlassen,
Als mich drückt' das Ehejoch!
Doch wer weiss, es kann gelingen,
Dass du meine Neugier stillst,
Und ich doch was Neues finde,
Das du mir verbergen willst! |
ei kallis abikaasa tea,
et praegu saabun siia
mind põlev uudishimu tõi,
sest kahtlus vaevas liialt
kõik pole sugugi nii hea
küll tõe teada saan pea
kõik siin on alles
nii kui peab, nii soe ja hea
Arm on see, mis tõi mind siia
hing on hell kui sind ei näe
siit ma nüüd ei lahku iial
soe on siin kui külm on päev
meenub kuum ja julge suudlus
tulvil kirge paisus rind
murtud nüüd on arm ja truudus
vangis hoitud maal on mind.
Mind ootab veel mu klavessiin
kõik näib nii hea ja kaunis
Romaanid ka on veelgi reas
ja petnud mees
neis pole naist ju eal
Schiller, Dumas, Wieland, Stendhal sai loetud neid
kui olin neid
Kuid mis on see?
ei olla saa
oh Casanova? üks uus romaan
siin on mu kamber peegel ja voodi
tuleb kõik meelde taas
pruudina lilli juustesse seadsin
olin nii kaunis ma
siin seisis mees kes mind soojalt embas
pisarad palgelt viis
see kaunis aeg on möödunud jäävalt
ja parem vist on nii?!
Arm on see, mis tõi mind siia
hing on hell kui sind ei näe
siit ma nüüd ei lahku iial
soe on siin kui külm on päev
Mida nüüd mu eest sa peidad
seda praegu veel ei tea
Kuid ma tean et jälje leian
jälje leidma nüüd ma pean |
Käsitsi kirjutatud noodirea pealne tõlge. |